Termoelektriline efekt
From Wikipedia, the free encyclopedia
Termoelektriline efekt on füüsikaline nähtus, mille korral temperatuuri muutus kutsub vooluahelas esile elektrivoolu või siis elektrivoolu muutus põhjustab temperatuurimuutuse.
Termoelektrilise efekti avastasid teineteisest sõltumatult baltisaksa füüsik Thomas Johann Seebeck 1821. aastal ja Prantsuse füüsik Jean-Charles Peltier 1834. aastal. Nende avastatud nähtused on teineteise pöördefektid ja ilmnevad erinevatest metallidest või pooljuhtidest moodustatud vooluahelas:
- Seebecki efekt – temperatuuride erinevus elektrijuhtide liitekohas tekitab elektripinge ja vooluahelas elektrivoolu;
- Peltier’ efekt – erinevast materjalist juhtidega vooluahelale rakendatud pinge ja selle tekitatud vool põhjustab liitekohtades temperatuuri muutuse, kusjuures olenevalt voolu suunast liitekoht soojeneb või jahtub.
Peltier’-Seebecki efekti laiendusena loetakse termoelektriliseks nähtuseks ka Thomsoni efekt (kirjeldanud William Thomson 1856. a): kui elektrijuhti läbib lisaks elektrivoolule ka soojusvoog (temperatuurigradiendi tõttu), siis muutub teataval määral juhi soojusjuhtivus. Sellest tulenev soojuseralduse muutus on aga palju väiksem kui soojenemine elektritakistuse toimel Joule'i-Lenzi seaduse järgi ja seetõttu raskesti määratav.