Tõejärgne poliitika
poliitilise kultuuri tüüp / From Wikipedia, the free encyclopedia
Tõejärgne poliitika (inglise keeles post-truth politics) ehk faktijärgne poliitika ehk tõepõhjata poliitika on poliitiline kultuur, milles avaliku debati käigus apelleeritakse peamiselt avalikkuse emotsioonidele, keskendumata poliitikate tegelikele üksikasjadele, ning väiteid kinnitatakse eelkõige kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Tõejärgsus erineb traditsioonilisest lähenemisest avalikele vaidlustele, kuna tavapärane väidete tõelevastavuse kontroll kuulutatakse teisejärguliseks.
Ehkki sellise poliitilise kultuuri levikut on peetud eelkõige tänapäeva probleemiks, on see teatud määral olnud alati osa poliitikaelust, kuigi enne interneti tulekut polnud tõejärgne lähenemine nii nähtav, avalik ja mõjukas. Romaanis "1984" kirjeldas Briti kirjanik George Orwell maailma, milles riik muudab ajalooandmeid iga päev, et need sobiksid päevapoliitilise propagandaga. Orwelli omaaegne kirjeldus põhines temalt ka teistes teostes kriitikat pälvinud Nõukogude propagandapraktikatel ja ajaloovõltsimisel.
Termini tänapäevase kasutuselevõtu alguseks on peetud blogija David Robertsi sõnakasutust 2010. aasta kolumnis ajakirjas Grist.[2][3][4] Poliitikakommentaatorid on täheldanud tõejärgse poliitika esiletõusu Vene, Hiina, Ameerika, Briti, India, Jaapani ja Türgi poliitikas ning mitmetes ühiskondliku debati valdkondades, kus seda ajendavad 24-tunnine uudistetsükkel, libatasakaalustatus uudistes ja sotsiaalmeedia üha ulatuslikum levik.[4][5][6][7][8][9]
2016. aastal valiti "tõejärgsus" ("post-truth") Oxfordi sõnaraamatu aasta sõnaks[10]. Varasema aastaga võrreldes kasvas selle sõna kasutamine umbes 2000%.[11] Sõna valiti aasta sõnaks selle laialdase leviku tõttu 2016. aasta poliitilises kontekstis seoses Brexiti rahvahääletuse kampaania ning USA presidendivalimistega, kus tõejärgse poliitika vahendeid kasutasid laialdaselt peamiselt Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise ning Donald Trumpi presidendiks valimise pooldajad.[12][13][14]
Rein Raud on öelnud, et "ei olegi mõtet tõejärgsusele vastandada "tõde" ja "fakte", vaid hoopis kriitikat ja analüüsi" ning juhtinud tähelepanu sellele, et tõejärgses inforuumis tuleb meeles pidada, et kogu informatsioon ei ole sugugi oma väärtuselt ühetaoline.[15]
Tõejärgsuse mõistet on kritiseeritud ka sellest tulenevalt, et "tõe ajastut pole kunagi olnud" ning eesti keeles on soovitatud nimetada seda argumendijärgsuseks ja arutlusjärgsuseks, kus "mingit dialoogi ega mõtestatud arutelu ei toimu, seda asendab autistlike monoloogide kakofoonia".[16]