Ujumine olümpiamängudel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ujumine on olnud suveolümpiamängude programmis alates kaasaegsete olümpiamängude esmakordsest toimumisest 1896. aastal. Kergejõustiku kõrval on see ala, kus antakse välja kõige rohkem medaleid (2024. aasta Pariisi olümpiamängudel on kavas 18 medaliala meestele ja naistele ning üks segavõistlus, sh 10 kilomeetri avaveeujumine). Ujumine on olümpiamängudel üks suurima osalejate arvuga spordiala (852 sportlast) ning vallutab tihti meediakajastuse edetabelid.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
Olümpiabasseinid on ajaloos olnud ka mõne suure sportlase tuleku koht: ameeriklane Michael Phelps tegi olümpiamängudel debüüdi 15-aastaselt saavutades 2000. aastal viienda koha 200 meetri liblikujumises. Neli aastat hiljem Ateenas proovis ta ületada Mark Spitzi 1972. aastal saavutatud seitset kuldmedalit ühtedelt olümpiamängudelt. Natuke jäi puudu, kuid Phelps lahkus Ateenast siiski muljetavaldava kuue kulla ja kahe pronksiga.
2008. aastal Pekingi olümpiamängudel jõudis Phelps ihaldatud saavutuseni ning temast sai kaheksa kullaga enim kuldmedaleid võitnud sportlane ühtedelt olümpiamängudelt . Saavutus ei tulnud ameeriklasele kergelt, sest meeste 200 meetri liblikujumises täitusid tema ujumisprillid veega ning ta pidi usaldama treeningutel harjutatud tõmmete arvu. Siiski lõpetas ta selle distantsi maailmarekordiga. Napimast napima võidu teenis ta 100 meetri liblikujumises, kus ta teenis esikoha viimase tõmbega ja alistas serblase Milorad Čavići vaid 0.01 sekundiga. Londoni ja Rio olümpiamängudelt sai ta kaela veel vastavalt neli ja viis kuldmedalit ning lõpetas oma karjääri 23. kuldmedali, kolme hõbeda ja kahe pronksmedaliga. Sellega on Phelps kõigi aegade edukaim olümpialane.
Esimesel kolmel olümpial ei korraldatud võistlusi mitte basseinides, vaid pigem avavees (1896. aastal Vahemeri; 1900. aastal Seine; 1904, tehisjärv). 1904. aasta olümpiamängude võistlused olid ainsad, mida tavapäraste meetrite asemel mõõdeti jardides. 100-meetrine bassein ehitati 1908. aasta olümpiamängude jaoks ja see asus põhistaadioni kergejõustikuväljaku keskel. 1912. aasta olümpiamängud, kus ujumine peeti Stockholmi sadamas, tähistasid elektrilise ajaarvestuse algust.
Samuti on basseinide kujundus aastatega vähendanud tõmbejõudu. Mõned disaini kaalutlused võimaldavad vähendada ujumistakistust, muutes basseini kiiremaks. Nimelt: basseini nõuetekohane sügavus, lainete kõrvaldamine, voolude likvideerimine, suurenenud rajalaius, energiat neelavad ujumisradade eraldused ja veerennid.
1924. aasta suveolümpiamängud olid esimesed, kus kasutati tähistatud radadega 50-meetrist basseini. Stardipukke kasutati olümpiamängudel esmakordselt 1936. aastal. Ujumisprillid on lubatud alates 1976. aasta olümpiamängudest.
Liblikujumine lisati olümpiaprogrammi alles 1956. aastal. Varasemad reeglid lubasid liblikujumise stiili kasutada ka rinnuliujumise võistlustel. Pärast 1956. aastat, kui neid reegleid muudeti, sai liblikujumisest täielikult iseseisev ala.
Naistel lisati 800 meetri vabaujumine olümpiakavva 1968. aastal, mis oli aastakümneid naiste jaoks pikimaks distantsiks ujulas. Kuni selle ajani peeti naisi liiga õrnadeks, et pikki distantsi läbida, ehkki meestel oli juba väga varajastest aastatest olnud 1500 meetri vabaujumine.
2020. aasta Tokyo olümpiamängudel lisati programmi naiste 1500 meetri vabaujumine ja meeste 800 meetri vabaujumine. Lisaks nägi ilmavalgust esimene segaujumine, kui võisteldi sega 4x100 meetri kombineeritud teateujumises, kus osales kaks meest ja kaks naist.
Alates 2008. aasta olümpiamängudest Pekingis kuulub olümpiaprogrammi ka avaveeujumine. Nii mehed kui ka naised võistlevad 10 kilomeetri maratoni distantsil.
Läbi ajaloo on kõige edukamaks ujumisriigiks olnud ülekaalukalt Ameerika Ühendriigid, kes on olümpiamängudelt võitnud aastate jooksul 257 kuldmedalit. Nendele järgnevad Austraalia (69), Ida-Saksamaa (38), Ungari (28) ja Jaapan (24).