From Wikipedia, the free encyclopedia
Vanasõna on üks rahvaluule žanre; lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus. Vanasõna on rahvasuus käibiv üldistav lause, argikogemuse üldistus, mille tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja õpetlikkus. Vanasõna on võrreldes rahvalaulu või -jutuga lühike. Kõige sagedasemad on Eestis 4–8-sõnalised vanasõnad. Leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.
Vanasõnade uurimisega tegeleb parömioloogia.
Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Rahvaluuletekstide kõrvutamisel sugulasrahvaste omadega võib siiski aru saada, et mõne üldläänemeresoomelise vanasõna vanus ulatub vähemalt läänemeresoome ühisaega. Ent Anton thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt tolleaegse talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnadele on nagu rahvalaululegi enamasti omane algriim ja parallelism (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii ellipsid kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, žanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki kõnekäände. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja allegooria, ka personifikatsioon.
Teistest rahvaluule lühižanridest on eesti vanasõnadel väga tihedad sidemed kõnekäändudega, kuid minimaalsed mõistatustega.
Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Osa vanasõnu tuntakse üle Eesti, mõned on rahvusvahelisedki, kuid kolmandate levik piirdub ühe murdepiirkonnaga. Eesti vanasõnade esialgsed levikualad on: 1. Põhja- ja Kesk-Eesti, 2. saared, 3. Lääne-Eesti ja Edela-Eesti (kaasa arvatud Mulgimaa), 4. Lõuna-Eesti.
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maailmas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").
Eesti vanasõnu on kõige rohkem mõjutanud kokkupuuted soomlastega (Põhja-Eestis, eriti Ranna-Eestis ja Hiiumaal), liivlastega (Lõuna-Eesti ning Saaremaa), vadjalastega (Kirde-, Ida- ja Kagu-Eesti) ning venelastega (Ida-Eesti, eriti Setumaa ja Vastseliina).
Risto Järv. 1999. "Vanasõna ei ole varnast võtta?" Mäetagused. Hüperajakiri 10: 130-155.
Tsitaadid Vikitsitaatides: Vanasõna |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.