White'i küvett
From Wikipedia, the free encyclopedia
White’i küvett on optiline süsteem, mis on risttahuka või silindrilise kujuga ja koosneb kolmest peeglist, mida kasutatakse analüüsitavate gaaside kontsentratsioonide mõõtmiseks. 1942. aastal kirjutas sellisest seadmest oma artiklis John U. White.[1] White'i seade erineb tavalisest küvetist selle poolest, et sisaldab kolme nõguspeeglit, mille kõverusraadiused on võrdsed ning nende abil saavutatakse pikk optiline teepikkus.
Sellist meetodit optilise teepikkuse suurendamiseks on vaja kõikide gaaside kontsentratsioonide mõõtmiseks neeldumisel põhinevates spektromeetrites, näiteks vingugaasi sisaldus õhus. Tavalises spektroskoobis vaadeldakse materjalide neeldumisspektreid, mille järgi tehakse kindlaks uuritava materjali koostis. Kuna gaasid on madala tihedusega, siis analüüsitava neeldumise saamiseks on vaja suurendada valguse optilist teepikkust läbi uuritava keskkonna. Selle saavutamiseks disainis White optilise süsteemi, mis koosnes kolmest sama fookuskaugusega nõguspeeglist. Need küvetid on tavaliselt disainitud sellisena, et nad sobiksid standardsesse spektromeetrisse tavalise küveti asemele.[1]