Belle époque

Belle époque (prantsuse keeles La Belle Époque, 'kaunis ajastu') oli ajajärk Lääne-Euroopa, eriti Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi ja Belgia Kuningriigi, aga ka laiemalt Mandri-Euroopa ajaloos. Periood kestis 1871. aastast, mil lõppes Prantsuse-Preisi sõda, kuni 1914. aastani, mil puhkes esimene maailmasõda.

Josef Engelharti 1903. aasta maal "Loge im Sofiensaal"

Nimetus "Belle époque" kinnistus hiljem, peamiselt tagasivaates esimese maailmasõja aegsete kannatuste taustal, kui vaadati nostalgiaga tagasi näiliselt muretu ja loova ajastu peale. Perioodi iseloomustas ühelt poolt optimism, tehnoloogiline ja teaduslik progress, kultuuriõitseng ning usk paremasse tulevikku; teisalt ka dekadents, hedonism ja teatav illusoorne turvatunne, mis varjas lähenevaid konflikte.

Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis langes Belle Époque kokku viktoriaanliku ajastu lõpu ja sellele järgnenud edvardiaanliku ajastu algusega. Sama perioodi jooksul valitsesid Euroopa suurriike mitmed keisrid: Austria-Ungarit keiser Franz Joseph I, Saksamaad keisrid Wilhelm I, Friedrich III ja Wilhelm II, ning Venemaad tsaarid Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II.

Ameerika Ühendriikides oli enam-vähem samaaegne, kuid lühema kestusega ajajärk tuntud kui 'kullatud ajastu' (The Gilded Age), mis hõlmas ligikaudu aastaid 1870–1900. Selle nimetus viitas ühiskonna pealispindselt sädelevatele, kuid sügavamalt sageli probleemsetele arengutele, nagu kiire industrialiseerumine, majanduslik kihistumine ja poliitiline korruptsioon.

Ühiskond

Imperiaalne Euroopa 1911. aastal

Perioodi iseloomustas ebatavaliselt suur poliitiline stabiilsus Kesk- ja Lääne-Euroopas, majanduslik õitseng pärast pikka depressiooni, kasvav linnastumine ning kiire areng teaduses, kunstis, tehnikas ja tööstuses, mis tõid kaasa ulatuslikud majanduslikud ümberkorraldused.

Samaaegselt said alguse naisküsimuse tõstatamine ja sufražettide liikumine, mis tähistasid naiste õiguste eest peetava võitluse intensiivistumist. Uue imperialismi ja kolonialismi laine taustal hoogustus euroopakeskne globaliseerumine, millega kaasnes militariseerumise kasv. Selle protsessiga paralleelselt levisid pseudoteaduslikud diskursused ja ideoloogilised narratiivid, mis õigustasid kolonialismi ja rassilist hierarhiat.

Ajastut iseloomustasid ka terrorismi esiletõus ja relvastusvõidujooks, samuti natsionalismi tugevnemine. Anarhistlike liikumiste korraldatud atentaadid riigipeade vastu muutusid aastate jooksul korduvaks nähtuseks. Ajalehed olid täis uudiseid sõjalisest tegevusest ja koloniaalpoliitikast.

Traditsioonilist kristlikku maailmatunnetust hakkas tasapisi asendama usk poliitilistesse ideoloogiatesse, rahvuslikku identiteeti ja sõjaväelisse jõusse.

Eluolu

Robert Alotti 1888. aasta maal "Am Strand von Ostende"

Tehnoloogiline areng tõi kaasa esmaste automobiilide ja lennumasinate – aeroplaanide – kasutuselevõtu, vedurite täiendamise ning raudteede võrgustiku laienemise. Suurlinnades rajati trammiliine ja hakati kasutama metrood, mis parandas oluliselt linnasisest liikuvust. Samuti sündis kino kui uus meedium, fotograafia muutus üha kättesaadavamaks ja populaarsemaks. Side valdkonnas toimusid murrangulised muutused: kuigi veel piiratud ulatuses, leidsid kasutust telegraaf, telefon ja raadio.

Elektrienergia, mida oli võimalik vähese kuluga transportida ka kaugetesse piirkondadesse, muutus igapäevaelus keskseks. Eelkõige avaldus see kodude valgustamises, andes sõna otseses mõttes uue tähenduse valgusele argielus.

Linnakultuur arenes hoogsalt: üha populaarsemaks muutusid meresuplused, jalutuskäigud bulvaritel, kohvikute külastamine ning kabareede ja varieteedega seotud meelelahutus. Reisimine kaugetesse maadesse sagenes, ning varem eksootilistena tajutud paigad muutusid läänemaailma teadvuses üha tuntumaks ja ligipääsetavamaks.

Jätkus massiline emigratsioon Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Kui varasemat rännet iseloomustas peamiselt väljaränne Põhja- ja Lääne-Euroopast, siis nüüd lisandus sellele uus ja ulatuslik rändelaine Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidest.

Kunst

Gustav Klimti varane sümbolistlik maal "Die Allegorie der Skulptur" 1889. aastast

Belle époque’i künnisel tõusid esile Prantsuse kunsti impressionistid, kes saavutasid laiemat publikutunnustust alles pärast esimest maailmasõda. Esimene impressionistide näitus toimus 1874. aastal Pariisis, fotograaf Nadar'i ateljees. Neile järgnesid postimpressionistid, kelle loomingusse lisandusid sügavamad sümbolid ja isikupärasem stiil. Samal perioodil tekkisid ka sümbolism (ka muusikas), fovism, varajane modernism ja sajandilõpu rahutuid meeleolusid peegeldav ekspressionism.

Selle ajastu kunst paistab ka tänapäeval silma oma õhulisuse, lüürilisuse ja visuaalse ilu poolest, eriti kui võrrelda seda 20. sajandi modernismi ja abstraktsionismi intellektualiseeritud, sageli äärmuslikult lihtsustatud eksperimentidega.

Peamised kunstikeskused olid Pariis, Berliin ja Viin. Suurbritannias tegutsesid prerafaeliidid, kelle loomingut iseloomustasid müstilised ja sümbolistlikud motiivid. Venemaal oli juhtivaks suunaks peredvižnikute liikumine, mille fookuses olid sotsiaalsed teemad ja realistlik sündmuste kujutamine.

Euroopa kunstielu mõjutasid ka Aafrika kolooniatest toodud hõimukunsti eksponaadid, mida esitleti näitustel ja mis avaldasid tugevat mõju Pariisi avangardkunstnikele. Samal ajal esinesid looma- ja inimnäitustel šokeerivad nähtused, nagu Aafrikast toodud pügmeede eksponeerimine, mis peegeldas tollase ühiskonna kolonialistlikke ja rassistlikke hoiakuid.

Üheks kõige populaarsemaks ja laiemalt levinud kunstivooluks kujunes art nouveau – Kesk-Euroopas tuntud ka juugendina –, mida iseloomustasid dekoratiivsus, voolavad jooned ja taimemotiivid.

Tuntumate postimpressionistide hulka kuulusid Odilon Redon, Maurice Denis, Pierre Bonnard, Édouard Vuillard, Paul Gauguin, Henri Matisse, Émile Bernard, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja noor Pablo Picasso, kes hiljem kujunes üheks 20. sajandi tähtsaimaks kunstnikuks.

Majandus, rahandus ja tööstus

Ameerika Ühendriikides vallandasid finantspettused 1869. aastal Wall Streeti krahhi, millele järgnes 1873. aasta pangapaanika ning sellele järgnenud ülemaailmne finantskriis. Nimetatud kriis, tuntud kui pikaajaline majanduskriis (1873–1896), kulges eri riikides erinevalt, ent mõjutas kogu maailma majandust. Alles 1890. aastatel algas Euroopas uus, enam kui kaks aastakümmet kestnud tööstuslik ja majanduslik tõusulaine.

Pärast 1868. aastat hakkasid käsitöölised taas organiseeruma, kui loodi esimene käsitööstuskoda. Samal ajal tõusis käsitöö väärtus ühiskonnas: järjest enam hakati käsitööesemeid hindama kui esteetiliselt ja kultuuriliselt väärikat alternatiivi vabrikutoodangule. Inglismaal andis sellele tõuke Arts and Crafts ehk kunsti ja käsitöö liikumine, mis seadis eesmärgiks käsitöö ja kunstilise kvaliteedi ühendamise.

Tööstuskapitalismi arengul on eriline tähendus Standard Oil Company rajamisel: see 1870. aastal John D. Rockefelleri poolt asutatud ettevõte oli esimene tõeliselt monopoolne trust. 19. sajandi lõpu röövkapitalismi ajastut iseloomustasid suured ettevõtete liitmised, kartellid ja monopolid, mis surusid väiksemaid konkurente välja – sageli mitte ainult majanduslike, vaid ka jõuliste vahenditega, sealhulgas sabotaaži ja vägivalla abil.

Eestis tabas 1869. aastat ränk näljahäda, millega kaasnesid epideemiad ja kõrge suremus. Selle tulemusel kasvas kuritegevus ning sagenes väljaränne, eriti Venemaa sisepiirkondadesse ja hiljem Ameerikasse.

Eiffeli torni kujutav postkaart 20. sajandi algusest

1869. aastal valmis Suessi kanal, mis lühendas oluliselt mereteed Euroopa ja Aasia vahel ning tugevdas kaubanduslikke sidemeid koloniaalvõimude ja nende valduste vahel. 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks püstitati Eiffeli torn, mis kehastas oma aja tehnoloogilist ambitsiooni ja modernsuse sümbolit. Samal aastal tähistas oma sajandat aastapäeva ka USA esimese transkontinentaalse raudtee valmimine (1869), mis ühendas idaranniku Vaikse ookeani äärsete aladega, andes tugeva tõuke sisemaa asustamisele ja majandusarengule.

Eestis avati 1870. aastal Balti raudtee, mis ühendas Tallinna Paldiski ja Tapa kaudu Peterburi suunaga. Selle tulemusel kasvas Tallinna sadama kaubakäive kümnendi lõpuks ligi sada korda, mis andis tugeva tõuke linna industrialiseerumisele ja tööstuse arengule.

Üheks olulisemaks 19. sajandi tööstusrevolutsiooni kriitiliseks käsitluseks on Friedrich Engelsi teos "The Condition of the Working Class in England in 1844", mis kirjeldas detailse täpsusega töölisklassi elutingimusi, eriti elamistingimuste, vaesuse ja hügieeni vaatepunktist. 1880. aastate lõpuks pidi ka Engels ise tunnistama, et olukord Inglismaal oli märgatavalt paranenud – äärmine vaesus ja sanitaarprobleemid olid suures osas kadunud.^[1]

See aga ei kehtinud Venemaa kohta, kus 1891–1893 toimunud ulatuslik näljahäda ning sellega kaasnenud koolera ja tüüfuse puhangud tekitasid ühiskonnas rahulolematust ja süvendasid poliitilist kriisi. Paljud haritlased nägid väljapääsu marksismis, millest kujunes Venemaa intelligentsi seas kiiresti domineeriv ideoloogiline suund.

Ajastu algus osutus viljakaks majandusteaduse arengule. 1871. aastal ilmusid kaks olulist teost: Carl Mengeri "Majandusteaduse alused" ning William Stanley Jevonsi "Poliitilise ökonoomia teooria", mis mõlemad tähistasid nn marginaalrevolutsiooni algust majandusteaduses. Need autorid panid aluse tänapäevasele mikroökonoomikale, rõhutades subjektiivse väärtusteooria tähtsust.

1874. aastal avaldas Léon Walras oma peateose "Puhta poliitökonoomia elemendid", milles ta rajas majandusteadusele matemaatilise raamistiku. Walras oli esimene, kes formuleeris üldise tasakaalu teooria süsteemi võrrandite kaudu, sidudes turud ja hinnad omavahel loogilisse seosesse. Tema tööd pidasid hilisemad ökonomistid aluseks paljudele neoklassikalise majandusteaduse arendustele.

1914. aastal ilmus Henry Ludwell Moore’i teos "Majandustsüklid: nende seaduspärasused ja põhjused", millega pandi alus statistilisele ja empiirilisele majandusteadusele. Moore püüdis kvantitatiivsete meetoditega selgitada majandustsüklite olemust ja dünaamikat, mis oli oluline samm majanduse modelleerimise suunas.

1899. aastal kehtestas Suurbritannia tulumaksu, millega pandi alus moodsale maksusüsteemile ning riigi kasvavale rollile majanduses. 1909. aastal ilmusid esimesed poliitilised kontseptsioonid heaoluriigist, milles rõhutati sotsiaalse kaitse, avalike teenuste ja riiklike toetuste vajalikkust – ideed, millest kujunes 20. sajandil välja heaoluriigi põhimudel.

Rahvusvahelised õigussuhted

19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi alguses tekkis Euroopa poliitilises mõtlemises oluline visioon – Euroopa riikide tihedam ühendamine kui rahu ja stabiilsuse tagamise vahend. Selle idee varajaseks propageerijaks oli Itaalia filosoof Carlo Cattaneo (1801–1869), kes juba 1869. aastal kirjutas: „Ookean on tormine ja täis pööriseid, hoovused kulgevad kahe võimaliku lõpu poole: autokraatia või Euroopa Ühendriikide poole.“ Cattaneo oli tuntud ka astmelise valitsuse idee poolest, mis püüdis leida tasakaalu erinevate võimu tasandite vahel.

1867. aastal Genfis peetud Rahu ja Vabaduse Liiga kongressil kohtusid suured mõtlejad nagu Giuseppe Garibaldi, John Stuart Mill ja Victor Hugo. Viimane oli juba 1849. aastal loonud ja tutvustanud mõistet „Euroopa Ühendriigid“ (prantsuse keeles États-Unis d’Europe), mis kujutas endast ühtset ja föderaalset Euroopa riikide ühendust. Kongressil esines ka anarhist Mihhail Bakunin, kes rõhutas: „Selleks, et saavutada Euroopa rahvusvahelistes suhetes järjepidev vabaduse, õigluse ja rahu triumf ning muuta võimatuks kodusõda erinevate rahvaste vahel, kes moodustavad Euroopa perekonna, on avatud ainult üks tee: moodustada Euroopa Ühendriigid.“

Giuseppe Garibaldi oli üks aktiivsemaid Euroopa Ühendriikide idee toetajaid. Ta asutas Euroopa Ühendriikide Liiga ning andis aastatel 1872 ja hiljem vaheaegadega välja ajakirja "Euroopa Ühendriigid", mille eesmärk oli edendada ühtsustunnet ja poliitilist integratsiooni. Samuti kuulus Euroopa Ühendriikide idee 1871. aasta 1. märtsil kokku kutsutud Prantsuse Rahvusassamblee üheks oluliseks sihiks.

See ideede kogum ja arutelu kujutasid endast eelmängu tänapäevasele Euroopa Liidule ning olid märgiliseks sammuks rahvusvaheliste õigussuhete ja riikidevahelise koostöö arendamisel Euroopas.

1873. aastal loodi eraalgatusel Rahvusvahelise Õiguse Instituut ja 1891. aastal Rahvusvaheline Rahukomitee. 1874 toimus Brüsselis esimene konverents rahvusvahelise õiguse kodifitseerimiseks. Ehkki ühegi seaduse kodifitseerimiseni ei jõutud, sai see aluseks 1899. ja 1909. aasta Haagi rahukonverentside konventsioonidele. 1899. aastal loodi Haagi Rahvusvaheline Arbitraažitribunal.

Sidetehnika areng tõi kaasa esimesed suured töised rahvusvahelised liidud: 1865. aastal Rahvusvaheline Telegraafiliit ja 1868. aastal selle büroo ning 1874. aastal Postiliit.

Algas Nobeli auhindade (asutati 1895) andmine (1901) ja olümpiamängude (1896) pidamine. Maailmanäituste korraldamine oli alanud juba varem (1851). Aastal 1905 arutati esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamist.

Uusbarokses stiilis ehitatud Horvaatia Rahvusteater Zagrebis

Juugendstiilis ehitatud rannakasiino Musta mere ääres Constanțas (Constanța kasiino)

1878. aastal, Balkani kriisiga seotud Euroopa viie suurriigi kohtumine Berliini kongressil, oli viimane 1815. aasta Viini rahule järgnenud Euroopa kontserdi kongresside süsteemiga seotud kokkusaamistest. Balkani jagamisel ei olnud esindatud ükski kohaliku piirkonna rahvus ning nende huvidega ei arvestatud. Selle tulemusena hakkasid Balkani rahvad otsima vägivaldseid lahendusi. Suurriigid loobusid kooskõlastatud tegevustest ning avasid sellega ukse rahvuslike huvide järgimisele.

Järgmine oluline kokkusaamine toimus 1884. aastal Berliinis (Kongo konverents), kus käsitleti juba Aafrika jagamise küsimusi. Kuigi Berliini kongress oli keelanud orjastamise, aitas see konverents kaasa selle taaselustamisele uues vormis. Kuna Aafrika riigid jätkasid orjade müümist, tuli orjuse vastu võitlemiseks kasutada tõhusamaid vahendeid.

Vaata ka

• Kullatud ajastu (Gilded Age) Põhja-Ameerikas
• Viktoriaanlik ajastu (Victorian era) Suurbritannias
• Uusbarokk
• Art nouveau