Ökoterrorism

Ökoterrorism on terrorivõtete kasutamine eesmärgiga kaitsta keskkonda^[1]. Terror, mida kasutatakse inimeste ja/või nende omandi vastu, avaldub enamasti vägivalla-, sabotaaži- ja vandalismiaktidena. Populaarsemateks meetoditeks on näiteks süütamine või tree spiking, mis kujutab endast puu sisse metallist ogade paigaldamist, mis puu raiumise korral kahjustavad raiumiseks mõeldud varustust, kuid vahel ka raieseadmete kasutajat.^[2] On oluline märkida, et ökoterrorismi eesmärgiks on pigem takistada keskkonnale kahjulikku tegevust või luua varalist kahju, ning mitte kasutada õigustamatud vägivalda.

See artikkel räägib terrorismist eesmärgiga kaitsta keskkonda; terrorismi vormi kohta, milles keskkonda kahjustades püütakse saavutada eesmärke, vaata artiklit Ökoterrorism (ökorelv)

---

Ökoterrorismi terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide "sildistamiseks" nende halvustamise või nende tegevuse takistamise eesmärgil^[1].^[3]

Ökoterrorismi all võidakse mõnikord mõelda ka terrorismi vormi, kus relvana kasutatakse ökorelva^[1].

Ajalugu

"Ökoterrorism" tuli inglise keeles terminina kasutusele 1960ndatel, kuid selle klassifikatsiooni alla sobituvaid akte esines ka varem. Laiema populaarsuse saavutas ökoterrorism radikaalsete keskkonnaliikumiste ajastul 70ndatel aastatel. Ökoterrorismi ja radikaalse keskkonnakaitse põhilisteks esindajateks kujunesid tihedalt koostööd tegevad organisatsioonid ELF (Earth Liberation Front) ja ALF (Animal Liberation Front, eesti keeles tuntud ka kui Loomadevabastusrinne) - ALF asutati 1976 aastal ning kujunes 1992 aastal asutatud ELFile suureks eeskujuks. Organisatsioonide juured paiknevad Suurbritannias, kuid need laienesid juba oma algusaastatel Euroopasse, Ameerika Ühendriikidesse ning Kanadasse^[4], kuid on praeguseks levinud üle maailma.

Riikide strateegia ökoterrorismi vastu

Rahvusvaheline vastus ökoterrorismile oli ja on endiselt varieeruv, sest legaalne määratlus terrorismile on määratud siseriiklikul tasandil. Üldiselt on populaarsemateks meetoditeks aga poliitiline tagakiusamine, keskkonnakaitse grupeeringute määratlemine terroristlikeks organisatsioonideks või kohtuvõimu utiliseerimine terroristide ja potentsiaalsete terroristide karistamiseks^[3]. Osades riikides on kasutatud ka erinevaid julgeoleku operatsioone, karistamaks terroriste. Euroopa Liit ei ole loonud ühist strateegiat ökoterrorismiga võitlemiseks.^[5]

Näiteid lähenemistest:

• Ameerika Ühendriigid: terrorismivastane tegevus nii keskkonnakaitse organisatsioonide terroristlikeks organisatsioonideks nimetamise kaudu kui ka arreteerimiste ning karistamiste kaudu. Lisaks sellele korraldati Operation Backfire, mis oli strateegiline lähenemine ELFi ja ka üksiküritajate takistamiseks. ^[6]
• Venemaa: uute tegevust takistavate seaduste loomine, kus organisatsioonidega seotud keskkonnaaktiviste koheldakse kui võõragente ning ohte riigile. Innustatakse tagakiusamist ja karistamist ning keskkonnakaitse grupeeringuid nimetatakse ekstremistideks.^[3]
• Saksamaa: ennetav tegevus - Baierimaal on politseil õigus isikuid 30 päeva kinni pidada kui neid terrori ohuks peetakse, isegi juhul kui puuduvad tõendid kavandatud rünnaku kohta. Seadust ei loodud spetsiifiliselt ökoterrorismiga võitlemiseks, kuid kohandati arvestades kasvavat ohtu. Lisaks sellele tembeldatakse erinevaid aktivistide rühmitusi terroristlikeks grupeeringuteks.^[7]
• Suurbritannia: terrorismivastane tegevus infiltreerimise kaudu, näiteks Operation Washington 90ndatel, kus võeti sihikule ka Greenpeace. Strateegia põhiliseks kriitikaks on kujunenud eetilised küsimused kui avastati, et mitmed agendid olid loonud aktivistidega pered. ^[8]
• Prantsusmaa: kasutab nii mahasurumist kui ka kohtuvõimu, püüdes laiali saata ka kliimaaktivistide rühmitusi, mis tihti ei kujune kohtus aga edukaks.^[3][9]

Vaata ka

• Greenpeace