Ülalõualuu

Ülalõualuu ehk ülalõug (ladina keeles maxilla) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline näokolju luu.^[1] Ülalõualuu on osa suulaest ja ninaõõne seinast. Luule kinnituvad ülahambad.^[2]

Ülalõualuu paiknemine inimkoljus (punaselt)

Ülalõualuu areng, anatoomia, asend, kuju, lihased, sooned ja närvid, morfoloogia ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Ülalõualuu on abiks enamiku loomade normaalsel toitumisel.

Roomajatel

Madudel

Madudel esineb ülalõualuul, vastavalt sugukondadele ja perekondadele mitmeid anatoomilisi varieeruvusi, mille kirjeldamisel puudub uurijate seas üksmeel. Nii näiteks arvatakse, et saaklooma liikumatuks muutmisel ja ka enesekaitsel kasutavad rästiklased ülalõualuul paiknevaid liikuvaid mürgihambaid, kuid teiste uurijate arvates liiguvad mitte hambad, vaid ülalõualuu. Enamikul madudel on ülalõualuu ühendatud näokoljuga liikuvate ühenduste abil, mis võimaldab madudel endast tunduvalt suuremat saaki edukalt alla neelata.

Imetajatel

Inimestel

Inimestel koosneb luu ülalõualuukehast (corpus maxillae) ja sellelt lähtuvatest ülalõualuujätketest: otsmikuluumine jätke, sarnaluumine jätke, alveolaarjätke ja suulagijätke.