Aatomnumber

Keemilise elemendi aatomnumber ehk järjenumber ehk laenguarv ehk tuumalaeng (Z) on prootonite arv selle elemendi aatomi tuumas. Aatomnumber saab olla vaid positiivne täisarv, sest aatomi tuumas ei saa prootoneid olla murdarv, negatiivne arv ega null.

Ajalugu

Alguses tähendas elemendi järjenumber selle kohta Mendelejevi tabelis. Kui Dmitri Mendelejev asetas tuntud keemilised elemendid Isarnaste omaduste järgi rühmitatuna tabelisse, tekkisid aatommasside rangest järjekorrast lähtumise puhul mõned ebakõlad. Joodi ja telluuri koht tabelis tuli ära vahetada, et omadused paremini kokku klapiksid. Samuti oli Mendelejev pannud koobalti keemiliste omaduste põhjal niklist ettepoole, kuigi nikkel on koobaltist pisut kergem. Seda ebareeglipärasust järjekorras tolle aja teadmistega seletada ei osatud (õieti ei saadudki, sest lähtuti aatomi massist, mis polnud kõige täpsem järjestamise alus), sest puudus arusaam aatomi ehitusest. Järjenumbriks hakati nimetama seda järjekorranumbrit, mis oli elemendil tabelis. Kuigi järjenumber osutus aatomi massiga ligikaudu võrdeliseks (eriti just tabeli algusosas), pidi see nähtavasti kajastama mingit massist erinevat omadust.

Idee, et perioodilisustabeli järjenumber on aatomituuma laeng, pakkus esimesena välja hollandi amatöörfüüsik Antonius van den Broek. Ta esitas hüpoteesi ajakirja Nature numbris, mis ilmus 20. juulil 1911. See oli umbes kuu pärast seda, kui Ernest Rutherford oli avalikult esitanud oma uue aatomimudeli (pärast kuulsat katset, milles kullalehte pommitati alfaosakestega). Henry Moseley, kes oli tuttav Rutherfordi mudeli ja Van den Broeki hüpoteesiga ning Niels Bohri töödega, kinnitas 1913. aastal eksperimendiga (röntgenspektroskoopia abil), et van den Broeki hüpotees peab paika. Keemilised elemendid, mille kiirgusi Moseley uuris, järjestusid kindlalt ritta. Ta seletas ära ka anomaaliad perioodilisustabelis. Tol ajal oli lantanoidide järjestus ja arv ebamäärane. Selle üks põhjus oli, et lantanoidid on keemiliselt väga sarnased. Moseley jõudis katseandmete põhjal järeldusele, et lantanoide (lantaanist luteetsiumini) on täpselt 15. Nii sai järjekorranumbrist reaalne [[[füüsikaline suurus]]. Pärast prootoni avastamist 1919. aastal selgitas Rutherford, et keemilise elemendi järjekorranumber on prootonite arv tuumas.

Vaata ka

• Keemiliste elementide loend
• Massiarv