Acetabularia

Acetabularia on klassi Ulvophyceae kuuluv rohevetiktaimede perekond.

Acetabularia
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Rohevetiktaimed Chlorophyta
Klass	Ulvophyceae
Selts	Dasycladales
Sugukond	Polyphysaceae
Perekond	Acetabularia

Acetabularia. Ernst Haeckeli joonistus (1904)

Perekonda kuulub 12 liiki. Nad elavad peamiselt subtroopilistes vetes.

Acetabularia on üherakuline, ent rakk on väga suur (0,5 kuni 10 cm pikkune), sel on vars ja seenekübara taoline tipp.

Taksonoomia

Perekonna autor on Jean Vincent Félix Lamouroux.

Levila

Perekond on levinud troopilistes ja lähistroopilistes meredes. Acetabularia mediterranea elab Vahemeres ja Ida-Atlandi ookeani osas, mis sellega piirneb. Selle õitseng oli Triiase ja Juura ajastul.^[1]

Ehitus

Acetabularia ehitus
1. kübar; 2. vars ; 3. risoid; 4. esmane rakutuum

Acetabularia üherakuline tallus koosneb juuretaolisest risoidist, mille abil vetikas on substraadile kinnitunud, õhukesest (umbes 1 mm paksusest) varrest ja kübarast. Pikkus on vastavalt liigile 1–6 cm, kübara läbimõõt 0,5–1,5 cm. Varrel asetsevad männastena külgkasvundid, mis puulehtede taoliselt mõne aja pärast maha langevad. Kübar koosneb 30–75 radiaalsest kambrist. Talluse kest on suuremal või vähemal määral lubjastunud. Sees on suur vakuool, mille ümber ringlevad perifeerses tsütoplasmas arvukad kloroplastid.

Areng ja paljunemine

Rohevetiktaime Acetabularia acetabulum elutsükkel

Acetabularia elutsükli kestus on liigiti ja laiuskraaditi erinev. Kaua aega on tal ainult üks väga suur diploidne rakutuum (esmane tuum), mis paikneb risoidis. Pärast kübara moodustumist toimub meioos – üleminek haploidsesse staadiumi. Järgneb mitoos, mis tekitab arvukalt haploidseid teiseseid tuumi, mis rändavad kübara kambrites. Moodustuvad paksud rakukestad, kus tekivad alguses ühe tuumaga tsüstid, neis aga toimub veel mitoose, kuni lõpuks on igas tsüstis 20–50 kahe viburiga gameeti. Vegetatsiooniperioodi lõpus kübar laguneb ja tsüstid vabanevad. Hiljem vabastavad nad katte ava kaudu gameedid. Eri soost gameetide (neil ei ole välist erinevust: isogameetia) ühinemisel tekib diploidne sügoot, mis kinnitub sobivale substraadile ja kasvab uueks vetikaks.^[2]