Alūksne
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Alūksne (ⓘ) on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal.
Linnaõigused aastast 1920. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, Tempļa kalns) ulatub 217 meetrit üle merepinna.
Linna on eesti keeles kutsutud nimega Alulinn või Alulinna ning lõunaeesti keeles nimega Aluliin. Samuti on eesti kirjakeeles ajalooliselt tarvitatud linna omaaegse saksakeelse nime mugandust Marienburi (kohati ka Maria linn, saksa keeles Marienburg).[3]
Linnas eristatakse järgmisi linnaosasid: Apes kalns, Doresmuiža, Jaunalūksne ja Laurencene.
Remove ads
Ajalugu
Alūksnes, Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ('linnusesaar') ehk Marijas sala ('maarjasaar') järvesaarel, asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed. Ordulinnus ehitati Alūksne järve suurimale saarele 1342. aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga ühendas linnust 120 meetri pikkune puusild. Liivimaa ordu Aluliina komtuur oli üks olulisemaid ordukäsknikke, sest tema hallata oli ordu olulisim idapoolne tugipunkt.
.png)
Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.
Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
1685. aastal tõlkis Alūksne kirikuõpetaja Ernst Glück läti keelde Uue testamendi ning 1689. aastal ka Vana testamendi.
Põhjasõjas, 1702. aastal, pärast kümnepäevast piiramist, kui suurtükitulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas Rootsi garnisoni ülem Flovian Philo von Tilam alistuda kindralfeldmarssal Šeremetevi juhitud Vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad fordi käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist, vaherahu oligi rikutud ning Rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skawronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja garnisoni komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka Rootsi ajal taastekkinud linnake ja Aluliinast jäi järele väike asula.[4] Pärast Põhjasõda ei vastanud fort enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.
1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile, krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne loss ehitati aastail 1860–1863.
Aastal 1903 avati Alūksne raudteejaam, Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Plaviņase raudtee kitsarööpmelisel raudteel.
Remove ads
Mälestised
Mälestistest on riikliku kaitse all Cepurīte saare asulakoht,[5] ja gümnaasium.[6] Regionaalse kaitse all on Jaunalūksne loss,[7] hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi,[8] Aluliina õigeusu kirik,[9] Anna põllumajandusseltsi hoone,[10] elevaator[11] ning Alūksne asulakoht.[12] Kohaliku kaitse all on veel Aluliina lossi kõrts,[13] elamud Jāņkalna iela 8[14] ja Jāņkalna iela 25,[15] vana gümnaasiumihoone,[16] õigeusu kihelkonnakool,[17] võõrastemaja Banchoffs Hotell,[18] elamud Rijukalna iela 9,[19] Pils iela 68,[20] Raiņa bulvāris 1,[21] Lielā Ezera iela 11,[22] ja Lielā Ezera iela 7.[23]
Alūksne ajalooline kesklinn on riikliku kaitse all.[24] Selle piiridesse jääb ka Aluliina mõisaansambel, mis on samuti riikliku kaitse all.[25] Nende territooriumil on veel mitmeid kaitstavaid mälestisi.
Aadressil Pils iela 33 asub riikliku kaitse all olev palmimaja,[26] millest on eraldi riikliku kaitse all veel selle kolme toa interjöör[27] ja rõdupiirded.[28] Riikliku kaitse all on veel mõisavalitseja maja,[29] vana häärber,[30] viinaköök-sotsiaalseltsi maja,[31] tallid,[32] tall-progümnaasium,[33] rotundpaviljon,[34] kelder[35] ja ait.[36] Riikliku kaitse all on veel pangahoone Brūža iela 1.[37] Regionaalse kaitse all on pood aadressil Pils iela 25a.[38] Kohaliku kaitse all on trükikojaga elumaja Pils iela 27a[39] ja Pils iela 27[40] ning Brūža iela 4.[41]
Saarel asuvad Aluliina ordulinnuse varemed[42] ja selle territoorium on muinsusmälestistena riikliku kaitse all.[43] Ka Templimäe linnamägi ja asulakoht on riikliku kaitse all.[44] Selle kõrval asuvad keskaegsed kindlustised ja keskaegne kalmistu on regionaalse kaitse all.[45]
Kesklinna ja mõisakompleksi aladele jääb ka riikliku kaitse all olev Aluliina kirik.[46] Eraldi on kaitse all selle neli ust,[47] interjöör,[48] orel,[49] kantsel[50] ja altar.[51]
Alūksne lossipark on riikliku kaitse all. Pargi aladele jäävad muinsusmälestistest kolonnaad,[52] kivisild,[53] ümartorn,[54] Aiolose tempel,[55] Otto Herman von Vietinghoffi graniitobelisk,[56] Vietinghoffide suguvõsa mausoleum,[57] Aleksandri paviljon,[58] Alūksne loss[59] ja jääkelder.[60]
Gulbene—Alūksne kitsarööpmeline raudtee on tervikuna riikliku kaitse all, Alūksnest on seal kaitse all veel Alūksne raudteejaama lao- ja jaamahoone.[61] Linna jääb ka osaliselt kohaliku kaitse all olev Kolberģise mõisa hoonetekompleks.[62]
Looduskaitse all on üheksateist tamme, kaks mändi, pärn, kuus sangleppa, neli saart, Kirikutamm, Glücki tammed, harilik ebatsuuga, valge mänd ja Valkas iela elupuu.[63]
Remove ads
Muud vaatamisväärsused
Alūksnes asuvad Alūksne ordulinnuse varemed, Alūksne järv, Pilssala järvesaar, Templimägi, Päikesesild, Alūksne järve ja pargi valgusefektidega purskkaevud.[64]
Alūksne piiblimuuseum
Alūksne õigeusu kirik
Alūksne päikese sild
Aluliina ordulinnuse varemed
Transport
Linnast suundub endise Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee kitsarööpmelise raudtee osa Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Läti NSV ajal vedas Nõukogude sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarne reisijatevedu. Nüüdisajal peatuvad mõlema suuna reisirongid seal kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi Valka, kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970, liiklus Hopani lõpetati aastal 1973.
Remove ads
Elanikkond
|
|
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads