Antiloopide alamsugukondadesse on rühmitatud sadakond liiki, näiteks Aafrikas elavad gasell, gnuu, kudu, kanna, orüks jt; Aasias elavad džeiraan, saiga jt; Kaukaasia mäestikes harilik mägikits jne. Antiloopidel on sõrad ja sarved. Nad elavad suurte karjadena ja liiguvad pidevalt, otsides söögiks mahlakat rohtu. Savannide liigid teevad pikki rände, lähtudes sesoonsetest sademetest, millest sõltuvad nende toiduvarud. Ida-Aafrika gnuud ja gasellid teevad seetõttu imetajate kõige muljetavaldavamat massilist ringrännet.^[2]

Avatud rohumaal elavatel liikidel pole kiskjate eest kuhugi peituda, seetõttu peavad nad olema kiired jooksjad. Antiloobi lihaste ainevahetuse näitaja anaeroobse LDH (laktaadi dehüdrogenaas) tase on umbes 4 korda kõrgem kui inimestel. See annab tunnistust, et antiloobi lihased on võimelised arendama suurt kiirust ja hüppevõimet ning tagama head vastupidavust.^[3] Lõvijahtide kohta tehtud filme analüüsides on mõõdetud lõvide eest ärajooksvatele Thomsoni gasellidele maksimaalse kiiruseks kuni 90 km/h.^[4] Looma järel sõitvalt autolt on mõõdetud suurte antiloopide nagu eland ja topi maksimaalseks kiiruseks kuni 70 km/h.^[5] Duikeri antiloobid, kelle õlakõrgus on alla 40 cm suudavad ületada 160 cm takistusi. Aafrika levinumad antiloobid impalad, kelle õlakõrgus on alla 90 cm, suudavad teha kuni 3 m kõrguseid ning 10 m pikkuseid hüppeid.^[6]

Antiloope jahivad Aafrikas lõvid, hüäänid ja šaakalid. Erksa kuulmismeelega antiloobid on sunnitud olema pidevalt valvel ja lootma oma kiiretele jalgadele. Jooksuajal isased antiloobid võitlevad sarvi kasutades rituaalselt omavahel, et määrata, kellele kuulub territoorium ja emasloomad.