From Wikipedia, the free encyclopedia
Sõnal arhiiv (ing. archive, lat. archivum ) võib olla kaks tähendust:
Eestis reguleerivad arhiivihaldust arhiiviseadus ja arhiivieeskiri.
Arheoloogid on avastanud arhiive, mis sisaldavad sadu või tuhandeid savitahvleid[2], ulatudes tagasi kolmandasse ja teise aastatuhandesse eKr. [3]
Esimesed arhiivid loodi Vana-Idamaades IV–III aastatuhandel eKr. Euroopa vanim säilinud arhiiv on paavstiarhiiv, mis asutati Vatikanis 4. sajandil. Hiljem hakkasid tekkima kloostrite, kirikute, kuningate ja feodaalide arhiivid. [4]
Arhiive kogusid ja haldasid nii talupojad kui ka kuningad, kaupmehed ja kirikutegelased, ning arusaamad arhiividest olid sama mitmekesised kui nende kasutajad. [5] Arhivaaride töö oli keeruline ja varieerus — nad võisid olla hooldajad, arveraamatupidajad, juristid, ajaloolased, teadlased või ametnikud. Arhiivide korrastatud süsteemide kujunemine 19. sajandil oli aeglane ja ebajärjekindel protsess.[5]
Kaasaegne arhiivindus sai suure tõuke Prantsuse revolutsioonist, mille käigus loodi 1790. aastal Prantsuse Rahvusarhiiv, koondades erinevatest valitsus-, kiriku- ja eraarhiividest konfiskeeritud dokumente. Sealne kogum on üks maailma suurimaid, ulatudes aastasse 625 pKr. [6]
Arhiivide ajalugu ulatub vähemalt kolme aastatuhande taha, peegeldades maailma kirjalikku minevikku.
Eestis on vanimad säilinud kirjalikud allikad pärit 13. sajandi keskpaigast, mil siinses piirkonnas hakkasid kujunema esimesed kindlamad arhiivikogud. Siiski on paljud 13.–16. sajandi Eesti ajalugu käsitlevad allikad hävinud või hajunud erinevate riikide, sealhulgas Vatikani, Austria, Poola, Venemaa, Rootsi ja Taani arhiividesse. [7]
Arhiiviainese järjekindlam kogumine Eestis algas 16. sajandi lõpus Rootsi võimu ajal. Säilinud on rüütelkondade, linnade, kirikute, kohtute ja koolide dokumendid. Pärast Eesti liitmist Venemaaga jätkasid uued võimud arhiivide kogumise traditsiooni. [7] 19. sajandil ilmusid arhiividesse ka eestikeelsed vallavalitsuste ja koguduste materjalid. Need kogud on olulised ajalooallikad. Viimase sajandi jooksul on lisandunud materjale Eesti vabariigi iseseisvusperioodist ja okupatsiooniaastatest. [7]
Rahvusarhiivi asutamise alguseks peetakse 3. märtsi 1920, mil Tartu ülikoolis kogunenud arhiivikomisjon arutas Eesti ajaloopärandi säilitamist ja riikliku arhiivisüsteemi loomist. 1921. aastal loodi kaks keskset arhiivi: Tartus riigi keskarhiiv ajalooliste dokumentide jaoks ja Tallinnas riigiarhiiv tegutsevate asutuste dokumentide kogumiseks. Nende arhiivide aluseks olid varem, juba I maailmasõja ajal, kogutud materjalid. [7]
100 AASTAT EESTI ARHIIVINDUST
Avalik arhiiv on arhiiviasutus Rahvusarhiivi ja kohaliku omavalitsuse arhiivi tähenduses. Avalik arhiiv tagab arhivaalidele juurdepääsu.
Arhiiviseaduse mõistes on eraarhiiv arhiiviteenuse osutaja poolt asutatav arhivaalide säilitamisteenust pakkuv arhiiviasutus [8], kuid võib olla ka ettevõtte arhiiv (erasektori ettevõtte dokumentide ja äriprotsesside arhiiv), mis võib sisaldada lepinguid, aruandeid, finantsdokumente jne. Ettevõtte arhiivid on tavaliselt juurdepääsetavad ainult ettevõttega seotud inimestele. [10]
Eestis on Rahvusarhiivi Digitaalarhiiv (DIGAR), mis on Eesti Rahvusarhiivi hallatav keskkond, võimaldades otsida ja vaadata digitaalseid dokumente, sealhulgas ajaloolisi dokumente, fotosid, kaarte, filme ja muid materjale, ning on suunatud Eesti ajaloo ja kultuuripärandi säilitamisele ja kättesaadavaks tegemisele. [11]
Kogumine ja säilitamine on kaks peamist funktsiooni, mis teenindavad nii arhivaalide loojaid kui ka kasutajaid. Arhivaarid mitte ainult ei kogu põhjalike uuringute käigus originaalmaterjale, vaid säilitavad neid ka nõuetekohaselt.[17]
Säilitatavad dokumendid koosnevad tavaliselt esmasest allikmaterjalist ehk originaaldokumentidest, mis on kogunenud üksikisiku või organisatsiooni tegevuse käigus ja mida hoitakse selleks, et kajastada organisatsiooni funktsioone ja arengut. [6]
Arhivaalide kättesaadavaks tegemine on protsess, mille eesmärk on muuta arhiivides talletatud dokumendid kasutajatele hõlpsasti ligipääsetavaks. Selleks koostavad arhiiviasutused erinevaid juhendeid ja katalooge, mis aitavad kasutajatel arhiivimaterjale leida. [17]
Arhiivid sisaldavad olulist alg- ja põhiteavet mitmesuguste humanitaar- ja sotsiaalteaduste jaoks. Kuigi arhiive säilitatakse peamiselt haldusorganite tõhusa toimimise toetamiseks, omandavad need aja jooksul ka väärtuse ajaloolastele, majandusteadlastele, sotsioloogidele ja genealoogidele. Arhiivide kasutamine uurimistöös on eriti märkimisväärne alates 19. sajandi teisest poolest, mil neid hakati laialdasemalt kasutama ajaloo algmaterjalina.[17]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.