Harilik artišokk
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Harilik artišokk (Cynara cardunculus var. scolymus) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane taim.
Ainukesed söödavad osad artišoki juures on tema puhkemata õiepung ja seda ümbritsevad lihakad kandelehed ning õieraag. Artišokk on rikas bioaktiivsete ühendite poolest ning seda on kasutatud ka ravimtaimena näiteks kollatõve, seedehäirete ning neeru- ja maksahaiguste raviks. Arvatakse, et artišokk pärineb Vahemere piirkonnast.[1]
Remove ads
Kirjeldus
Artišokk on diploidse kromosoomistikuga (2n = 34) mitmeaastane püstine rohttaim, mis võib kasvada kuni 2 m pikkuseks. Väliselt sarnaneb ta takja või ohakaga.[2]
Vars on püstine ja võib kasvada üle ühe meetri pikaks.[2]
Hallikasrohelised kaardus sulglõhised lehed võivad kasvada üle 70 cm pikaks. Eri sortide lehed võivad erineda üksteisest kuju, värvi kui ka pikkuse poolest.[2]
Õievarre tipus asub ümar korvõisik, mille läbimõõt on 8–15 cm. Õieraag on laienenud nõgusaks või kumeraks lihakaks õiepõhjaks, millele kinnitub suur arv sinakaslillasid üksikõisi. Õisikut ümbritsevad rohekaslillad soomuseid meenutavad kandelehed, mis on alumises osas paksemad ja lihakamad ning peenemad tipu osas. Artišokk on putuktolmleja.[2]
Viljadeks on lendkarvadega varustatud seemnised, mis levivad tuule abil.[2]
.jpg)
Remove ads
Ajalugu
Artišokki kasutasid nii toiduks kui ka ravimtaimena juba vanad egiptlased ja kreeklased. Pilte ja kujutisi artišokist on leitud egiptlaste savitahvlitelt kui ka altaritelt. Esimesena on artišokki kirjeldanud 4. sajandil eKr Kreeka kirjanik Theophrastos. Rooma impeeriumis kasutati artišokki tema seedimist turgutava toime pärast ja delikatesstoiduna. Alates 16. sajandist arvati, et artišokist võib kasu olla ka maksahaiguste, näiteks kollatõve ravimisel, lisaks peeti seda delikatessiks ning artišokki võis leida aadlike ja rikaste toidulaualt. Botaaniline nimi on tuletatud sõnadest Kinara, mis on Kreekas asuv saar, ja sõnast skolymos, mis tähendab kreeka keeles ohakat.[3]
Remove ads
Kasutus
Kulinaarias
Artišokki peetakse delikatess-köögiviljaks. Söödavaks osaks artišoki juures on tema õiepung koos lihakate kandelehtedega. Õiepunga sisemist osa kutsutakse ka artišoki südameks. Tavaliselt artišokki praetakse, küpsetatakse ahjus või kuumutatakse muul viisil, aga võib süüa ka toorelt või marineeritult. Artišokki võib tarvitada niisama või lisada näiteks salatitesse, pastadesse või pitsadesse.[4]
Meditsiinis
On leitud, et artišokk omab antioksüdantset, antimikroobset ja põletikuvastast toimet. Artišokist võib kasu olla südame-veresoonkonna haiguste riskitegurite (näiteks kolesterooli), diabeedi, seedektrakti haiguste ja maksahaiguste ravis. Usutakse ka, et artišokk indutseerib apoptoosi ja vähendab vähirakkude proliferatsiooni.[3]
Toiteväärtus ja keemiline koostis
Toiteväärtus
Keemiline koostis
Artišoki õisik sisaldab rasvu, süsivesikuid ja valke. Samuti sisaldab see kiudaineid (inuliini), kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, foolhapet, C-vitamiini, niatsiini, tiamiini, mikroelemente ja karotenoide. Artišokis leidub ka olulisi polüküllastumata rasvhappeid nagu näiteks steariin-, palmitiin-, oleiin- ja linoolhappeid. Lisaks on artišokk rikas antotsüaniinipigmentide ja paljude ensüümide poolest, sealhulgast leidub oksüdaasi, peroksidaasi, tsüanaasi ja askorbinaasi.[3]
Remove ads
Huvitavaid fakte
- 16. sajandil võisid artišokki süüa ainult mehed, kuna arvati, et see suurendab seksuaalset jõudu.[6]
- Kreeklased ja roomlased pidasid artišokki afrodisiaakumiks.[6]
- Peaaegu kogu kõigi Ameerika Ühendriikides kasvatatud artišokkide toodang kasvatatakse California osariigis.[6]
- Üks artišokitaim võib anda aastas rohkem kui 20 artišokki.[6]
- Peamised artišokitootjad on Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia.[6]
- Rooma impeeriumi ajastul leiti Egiptusest Mons Claudianuse karjäärist artišoki seemneid.[6]
Remove ads
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads