Bahrein
From Wikipedia, the free encyclopedia
Bahrein (Bahreini Kuningriik, araabia keeles مملكة البحرين Mamlakat al-Baḩrayn) on saareriik Aasias Pärsia lahes. Bahreinist on Aasia riikide seas veel väiksema pindalaga vaid Maldiivid ja Singapur.
|
Bahreini Kuningriik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Bahrainona | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Manama | ||
| Pindala | 767 km²[1] | ||
| Riigikeel | araabia | ||
| Rahvaarv |
1 472 233 (2022)[2]  | ||
| Rahvastikutihedus | 1919,5 in/km² | ||
| Kuningas | Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah | ||
| Peaminister | Salmān ibn Ḩamad Āl Khalīfah | ||
| Iseseisvus | 15. august 1971 | ||
| SKT |
35,307 mld $ (2017)[3] | ||
| SKT elaniku kohta |
23 739 $ (2017)[4] | ||
| Valuuta | Bahreini dinaar (BHD) | ||
| Tippdomeen | .bh | ||
| Telefonikood | 973 | ||
Bahreini nimi tuletub araabiakeelsest sõnast baḩr, mis tähendab "meri". Sõna al-Baḩrayn on kaksusevorm ja nii võib riigi nime eesti keelde tõlkida kui "kaks merd". Selles tähenduses on sõna kasutatud viiel korral ka Koraanis. Teadaolevalt kasutas Bahreini nime Bahreini saarestiku kohta esimesena maadeuurija Ibn Baţţūţah 14. sajandil ja saarestikule kinnistus see nimi tõenäoliselt alles sajand hiljem. Samal ajal tunti Euroopas kogu Araabia poolsaare idaosa Bahreini nime all.
Vanad kreeklased tundsid neid saari Tylose ja araablased algselt Awali nime all.
Siiani diskuteeritakse, millist kahte merd on Bahreini saarestiku nimetamisel silmas peetud. Võimalik, et nendeks meredeks on saarestikust itta ja läände või põhja ja lõunasse jäävad Pärsia lahe alad. Samuti võidakse kahe mere all mõelda mageveelist põhjavett ja soolast Pärsia lahe vett.
Bahrein asub Aasias, Pärsia lahe lääneosas. Riigist läände ja lõunasse jääb Saudi Araabia, itta Katar. Esimesega ühendab Bahreini alates 1986. aastast Kuningas Fahdi tamm. Maismaaühenduse rajamine Katariga on olnud aastaid plaanis, kuid 2017. aastal ei olnud ehitus veel alanud.
Bahreini rannajoone kogupikkus on 126 kilomeetrit. Pikim riigisisene vahemaa põhjast lõunasse on 48 kilomeetrit, idast läände 19 kilomeetrit.[5]
Bahreini Kuningriik asub 40 saarel, millest suurim on Bahreini saar.[6] Kõik suuremad linnalised asulad, kaasa arvatud pealinn Manama, paiknevad just sellel saarel. Saart ühendab Saudi Araabiaga 25 kilomeetri pikkune sildtamm. Bahreini saarestiku suurimad saared on Bahreini saar, Al-Muḩarraqi saar, Umm an-Na'sāni saar ja Sitra saar.
Pinnamood
Bahreini pinnamood on valdavalt tasane. Enamikku riigi pindalast katavad kuivad kõrbetasandikud ja haritavat maad on vaid 2,82%. Saarestiku kõrgeim punkt, 134 meetri (teistel andmetel 122 meetri) kõrgune Jabal ad-Dukhān ehk Suitsumägi asub Bahreini saare keskosas.
Veestik
Bahreinis puuduvad siseveekogud. Riigis leidub allikaid ja arteesia kaeve. 60% riigi mageveest saadakse merevee desalineerimise järel.
Taimestik
Bahrein on valdavalt kõrb. Mets katab 1,4% riigi territooriumist ehk metsaga kaetud ala on kokku umbes 1000 hektarit. Riigi looduses on kirjeldatud 195 liiki kõrgemaid taimi.[7] Enamik riigi metsast asub Tubli lahe ümbruses.
Loodusliku taimed on peamiselt halofüüdid või kserofüüdid. Riigi tuntuim taim on elupuuks nimetatud prosoopis (Prosopis cineraria).
Loomastik
Bahreini ainus kahepaikne on järvekonn (Rana ridibunda), kelle arvukus on viimastel aastatel riigis vähenenud.[8]
Roomajatest on riigis levinud mitmed kilpkonnaliigid. Riigis leidub 23 liiki mürkmadusid.[9] Riigis on kirjeldatud 323 liiki linde, kellest 40 liiki pesitseb Bahreinis.
Bahreini looduses on kirjeldatud 18 liiki imetajaid. Bahreinis elab 2 liiki siile, küülikuid ja gaselle. Riigi rannikuvetes elutsevad dugongid ja delfiinid. 30 aastat tagasi kütiti riigi looduses välja valge-orüks.[10]
Keskkonnakaitse
Bahreini tõsisemad keskkonnaprobleemid on: [11]
- loodusvaenulik energiatarbimine
- magevee ressursside vähesus
- mitterahuldav õhu kvaliteet
- loodusliku mitmekesisuse vähenemine
- maa kõrbestumine
- rannikualade erodeerumine
- keemiatööstuse jäätmed
- jäätmemajandus
Riigi ainus looduskaitseala on 1976 moodustatud al-ʿArīni loomapark.
Kliima
Bahreinis on ariidne kliima. Riigis eristatakse kahte aastaaega: kõrgete temperatuuridega suve ja mahedat talve. Aasta keskmine kõrgeim õhutemperatuur on +30,1 °C ja keskmine madalaim õhutemperatuur +23,1 °C.
Suvine keskmine õhutemperatuur ulatub +38 °C, kuid sageli ületab suvel õhusoojus +40 °C. Juunis ja juulis tekitavad Saudi Araabiast ja Iraagist puhuvad edela- ja loodetuuled saartel tolmu- ja liivatorme.
Talv kestab novembrist märtsini ja õhutemperatuur on siis mõõdukas, jäädes vahemikku +10 – +25 °C. Sel perioodil domineerivad kagutuuled, mis toovad saarte kohale niisket õhku ja võivad tõsta õhuniiskuse taset isegi üle 90%.
Bahreinil sajab vähe, aasta keskmine sademete hulk on 72 mm ja sajupäevi on aastas keskmiselt kokku 9,9. Sademeid sajab enim talvel.
Bahrein on konstitutsiooniline monarhia, mis iseseisvus Suurbritannia võimu alt 15. augustil 1971. Bahreini riigipea on alates 2002. aastast kuningas, kellele kuulub vaatamata põhiseaduslikele piirangutele peaaegu absoluutne võim. Aastatel 1971–2002 oli riigipea tiitliks emiir.
Täidesaatvat võimu teostab alates 1971. aastast valitsuskabinet eesotsas peaministriga, kelleks on valitseva kuninga onu Khalīfah ibn Salmān Āl Khalīfah. Peaministri nimetab ametisse ja vabastab ametist kuningas. Vastavalt 2002. aasta põhiseadusele on kuningal õigus ka teisi valitsuskabineti liikmeid otse ametisse nimetada ja ametist vabastada.
Seadusandlik võim kuulub riigis kahekojalisele parlamendile. Konsultatiivnõukogu (ülemkoja – Majlis as-Shūra) 40 liiget nimetab ametisse kuningas, Rahvuskogu (alamkoja – Majlis an-Nuwwāb) 40 liiget valitakse ametisse iga nelja aasta järel toimuvatel parlamendivalimistel. Naistele anti valimis- ja kandideerimisõigus 2002. aasta parlamendivalimistel. Viimased Rahvuskogu valimised peeti riigis 2014, millel sõltumatud kandidaadid said 37 kohta. 2005. aastast on riigis lubatud tegutseda poliitilistel parteidel.
Riigi kõrgeim kohtuorgan on kassatsioonikohus.
Esimene põhiseadus võeti vastu 1973. aastal, praegu kehtiv teine põhiseadus kiideti heaks 2002. aastal.
Bahreini pealinn on Manama. Bahreinis on neli kubernerkonda (muḩāfaz̧ah):
- Al-Janūbīyah' kubernerkond
- Al-Muḩarraqi kubernerkond
- Manama kubernerkond (Pealinna kubernerkond, Muḩāfaz̧at al-‘Āşimah)
- Ash-Shamālīyah' kubernerkond
Inimasustus Bahreini saarel ulatub tagasi eelajaloolistesse aegadesse, mistõttu on seda peetud üheks võimalikuks Eedeni aia asukohaks. Viimased kaks rahvaloendust toimusid Bahreinis 2001. ja 2010. aastal. Kõik andmed vahepealsest ja hilisemast perioodist on hinnangulised.
Riigi põliselanikeks on araablased. Põliste Bahreini araablaste hulk on siiski üsna madal, moodustades 2010. aasta rahvaloenduse andmetel veel ainult 46% kogu riigi elanikkonnast. Ülejäänud 54% moodustasid sisserännanud. Immigrantide arv ja osakaal rahvastikus on pidevalt kasvanud. Kõige suurema immigrantide rühma moodustavad Aasia riikidest saabunud inimesed – nende koguarv oli 2010. aastal 562 040. Nende seas on omakorda kõige enam Indiast pärit immigrante, teisel kohal on Iraanist saabunud võõrtöölised.
Bahreini põliselanikud jagunevad 8 või 9 rahvusgruppi. Bahreini šiiidid kuuluvad valdavalt põlisasukatest põlvnevasse Baharna ja Pärsia päritoluga Ajami rahvusgruppidesse. Bahreini sunniidid jagunevad linnaaraablasteks ja osalt Pärsia päritolu Huwala rahvusgruppi.
Enne islami kehtestamist 7. sajandil elas Bahreinis Banu Abdul Qaysi hõimu kuuluvaid araabia kristlasi, juute, pärslasi ja aramealasi.
Rahvaarv
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis 1 234 571 elanikku. 2015. aasta seisuga elas riigis 1 370 322 elanikku.[12] Bahreini elanikkond jaguneb Bahreini kodanikeks ja mittekodanikeks.
Demograafilised näitajad
Bahrein on üks tihedama inimasustusega riike maailmas, kus ühel ruutkilomeetril elab umbes 1857 inimest. 90% riigi elanikkonnast elab Bahreini saare põhjaosa linnades. Suurimad linnalised asulad on Manama, Al-Muḩarraq, Ar-Rifā‘, Madīnat Ḩamad ja Madīnat ‘Īsá.
Sooliselt on Bahreinis tugev meeste ülekaal – 2010. aastal elas riigis 768 414 meest ja 466 157 naist, moodustades vastavalt 62,2% ja 37,8% elanikkonnast. 2015 seisuga oli mehi 846 365 ja naisi 523 957. Bahreini kodanikke elas 2015. aasta seisuga riigis kokku 647 835, kellest mehi oli 328 887 ja naisi 318 948. ÜRO andmetel perioodi 2005–2010 kohta oli keskmine oodatav eluiga riigis 75,6 eluaastat, meestel 74,3 ja naistel 77,5.
| Kodanikke | Mittekodanikke | Kokku | |
|---|---|---|---|
| 2001 | 409 619 | 251 698 | 661 317 |
| 2003 | 445 632 | 318 888 | 764 519 |
| 2005 | 484 810 | 404 013 | 888 824 |
| 2007 | 527 433 | 511 864 | 1 039 297 |
| 2010[13] | 568 399 | 666 172 | 1 234 571 |
Vanuseline struktuur
2014. aasta seisuga elas riigis nooremaid kui 19-aastasi 25,9%; vanuses 20–64-eluaastat oli elanikke 71,1% ja üle 65-aastaseid 2,1%.[14]
Keeled
Kuigi Bahreini riigikeel on araabia keel, räägitakse riigis ka inglise keelt. Samuti on levinud suurimate vähemuskogukondade keeled, nagu pärsia ja urdu keel.
Religioon
Riigi valdav ja ametlik religioon on islam, mida 2010. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas 866 888 inimest ehk 70,2% elanikkonnast. Islami osakaal on aastate jooksul immigratsiooni tulemusel pidevalt vähenenud, veel 2001. aastal moodustasid muslimid 81,2% riigi rahvastikust.
Islamiusulistest umbes kaks kolmandikku on šiiidid ja üks kolmandik sunniidid.[15]
Muude religioonide esindajaid on umbes 29,8% elanikkonnast, suurimad vähemususkkonnad on kristlased (10,2%) ja hinduistid.
Bahrein kulutab riigikaitsele 4,59% sisemajanduse koguproduktist. Bahreini kaitsejõud jagunevad: Bahreini Kuninglikuks Armeeks, Bahreini Kuninglikuks Mereväeks, Bahreini Kuninglikuks Õhuväeks ja Bahreini Kuninglikuks Õhutõrjeväeks. Kaitsejõudude tegevteenistuses on 13 000 meest.[16]
Armee
Bahreini Kuningliku Armee ülesanne on riigi maismaa kaitse. Armee koosneb 3 brigaadist ja 2 pataljonist.
- 1. soomusbrigaad
- 1. mehhaniseeritud jalaväebrigaad
- 1. suurtükiväe brigaad
- 1. õhukaitsepataljon
- 1. erijõudude pataljon
Riigi relvastusse kuulub 180 M60 Patton lahingutanki ja 277 soomukit.[17] Lisaks on riigil olemas YPR-765 jalaväe lahingumasinaid, M113 ja Panhard M3 soomustransportööre, M110-haubitsaid, M109-haubitsaid, M-198 haubitsaid ja FN FAL automaatseid käsitulirelvi.
Õhuvägi
Bahreini õhuväe koosseisu kuulub 25 hävitajat, 25 ründelennukit, 28 transpordilennukit, 29 treeninglennukit ja 22 ründehelikopterit.[17]
Bahreini õhuvägi soetas endale 1986 esimesed Northrop F-5 hävitajaid. Lahesõja ajal sai Bahrein endale F-16 Fighting Falconi hävitajaid. 2007 ostis Bahrein Sikorsky UH-60 Black Hawki helikoptereid.
Merevägi
Bahreini mereväebaas asub Mīnā' Salmāni sadamas. Riigil on 11 lahingulaeva ja 22 patrullpaati.
Nafta rafineerimine moodustab 86% Bahreini sisemajanduse kogutoodangust. Teised suuremad majandusharud on alumiiniumitootmine, rahandus ja ehitus.[18] Bahrein on Lähis-Ida suuruselt teine alumiiniumieksportija.[19]
Riigi sisemajanduse kogutoodangust moodustavad teenindussektor 65,9%, tööstus 33,8% ja põllumajandus 0,3%.
2015 seisuga olid riigi peamised ekspordipartnerid Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Ameerika Ühendriigid. Peamised impordipartnerid olid Saudi Araabia (28,9%), USA (9,4%) ja Hiina (7,5%).
.jpg)
Bahreini teede kogupikkus on 4122 kilomeetrit, neist sillutatud teid on 3392 kilomeetrit (2010. aasta andmetel). Saudi Araabiaga ühendaval Kuningas Fahdi tammil asuv 25-kilomeetrine viadukt kuulub maailma pikimate sildade hulka. Riigis kehtib parempoolne liiklus.
Bahreinis on 4 lennuvälja (Bahreini rahvusvaheline lennujaam ja kolm sõjaväelennuvälja) ning 1 helikopteri maandumispaik. Riigi peamised sadamad on Mīnā' Salmāni ja Sitrahi sadamad.
Pikemalt artiklis 2011. aasta Bahreini rahutused
_burial_chambers_at_Saar,_Bahrain.JPG)
III aastatuhande paiku enne Kristust asus Pärsia lahe kaubateid haldama Dilmuni tsivilisatsioon. Bahreini saarel asuvad Dilmuni ajastu hauakambreid. Hiljem hõivasid Bahreini ala Assüüria, Babüloonia ja 6. sajandil enne Kristust Pärsia. 4. sajandil enne Kristust külastas saari Antiik-Kreeka meresõitja Nearchos, kelle kirjeldusest alates tunti piirkonda hiljem Antiik-Kreekas Tylose nime all. Saarte kohalike elanike seas oli samal ajal levinud härgjumala Awali kultus. Hiljem asusid Araabia poolsaare idaosas nestoriaanid, kes rajasid Bahreinis Samāhīji piiskopkonna.
Islam jõudis Bahreini 7. hidžra aastal (umbes aastal 629), kui prohvet Muḩammad seadis oma esindajaks Bahreini saarel Al-ʿAlāʾu l-Haḍramī. Islami kehtestamise järel tunti kogu Araabia poolsaare idaosa Bahreini nime all. Järgmistel sajanditel vahetusid Bahreinis mitmed valitsejad. Umbes 900–1076 valitsesid ala Qarmatiaanid, kelle kukutas šeik Abdullah bin Ali Al Uyuni, kes rajas Uyuniidide dünastia, mis valitses 1253. aastani ja mille kukutas Baharna beduiinide Usfuriidide dünastia. 1330 hakkasid Usfuriidide valitsejad maksma Hormuzi valitsejale andamit. 15. sajandil sattusid saared Jabriidide dünastia kontrolli alla.
1521 tungisid Portugali koloniaalimpeeriumi laevad koos oma liitlase Hormuzi laevadega Bahreini ja tapsid Jabriidide valitseja Migrin ibin Zāmili. 1602 ajas Safaviidide šahh Abbas I portugallased Bahreinist välja ja kehtestas alal šiiitide ülemvõimu. Safaviidide ajal siirdus Bahreini mitmeid araablaste hõime Araabia poolsaarelt ja pärslased kaotasid aeg-ajalt ajutiselt saarestiku üle kontrolli. 1753 hõivas šeik Nasr Al-Madkūr Bahreini saarestiku, kus taastas Pärsia ülemvõimu.
Bani Utubi hõimuliitu kuuluv Āl Khalīfah hõim asus 1766 tänapäeva Katari alal asunud Zubarahasse. Türgi-Pärsia sõja käigus 1775–1776 okupeeris Pärsia Basra, mille kaupmehed asusid Zubarahasse, mis muutus järgnevatel aastatel Pärsia lahe oluliseks kaubanduskeskuseks. 1782 tapsid al-Madkūri pooldajad Sitra saarele kauplema tulnud Āl Khalīfah hõimu šeigi orja, mille järel rüüstasid hõimu liikmed 9. septembril 1782 Manamat. Bahreini šeik Nasr al-Madkūr soovis Pärsialt abiväge ja detsembris 1782 saabus Bahreini 2000 Pärsia sõdurit. 17. mail 1783 ründasid Pärsia sõdurid Āl Khalīfah hõimu tugipunkti Zubarahat, kuid araablased lõid Pärsia väed Bahreinist välja.
1783 sai valdavalt šiiitidest elanikkonnaga Bahreini valitsejaks (Bahreini ḩākim) sunniit Aḩmad ibn Muḩammad Āl Khalīfah. Pärsia üritas 1783 ja 1785 Bahreini tagasi vallutada, kuid tulemusteta. 1796 suri Aḩmad ibn Muḩammad Āl Khalīfah, kelle pojad jagasid võimu kaasvalitsejatena. ‘Abd Allāh ibn Aḩmad Āl Khalīfah valitses Muḥarraqi saarel ja tema vend Salmān ibn Aḩmad Āl Khalīfah Bahreini saarel. Samal ajal okupeerisid vahhabiidid Zubarah. 1799 tungis Omaani sultan Bahreini, mis ei maksnud Omaanile andamit, kuid Omaan polnud suuteline Bahreini ala kontrollima. 1800 teostas Omaani sultan eduka sõja Bahreini vastu ja Bahreinist sai Omaani andamikohuslane. Omaani sultani 12-aastane poeg Salim sai Bahreini kuberneriks, kuid sama aasta lõpus kukutas Bani Utubi hõimuliit Salimi võimult. 1802 sai Omaani laevastik Bahreini laevastikult lüüa. 1803–1809 oli Bahrein vahhabiitide protektsioon ja alates 1810 vahhabiitide kontrolli all. Omaan üritas 1816–1828 neljal korral Bahreini üle kontrolli saavutada.
1820 sõlmis Briti impeerium Bahreini ḩākimiga rahulepingu, mida uuendati 1892 ja 1951. Bahreinist sai 1830 Egiptuse andamikohuslane. 1867 põgenes Katari emiir ülestõusu puhkemise tõttu Bahreini, kus ḩākim Muḩammad ibn Khalīfah Āl Khalīfah ta vahistas. 1867–1868 Katariga toimunud sõjas hukkus 1000 inimest ja uputati umbes 60 daud. 6. septembril 1868 Briti ja Bahreini vahel sõlmitud lepinguga pidi ḩākim Muḩammad troonist loobuma ja uueks valitsejaks sai ‘Alī ibn Khalīfah Āl Khalīfah. Rahulepingu järgi pidi Bahrein loobuma territoraalnõudlustest Katari alade üle. Muḩammad pöördus 1869 tagasi Bahreini ja kui ‘Alī lahingus hukkus, sai ise taas ḩākimina võimule. 1. detsembril 1869 kõrvaldasid Briti väed Muḩammadi võimult ja seadis ḩākimiks ‘Īsá ibn ‘Alī Āl Khalīfah. Kui Briti impeerium laiendas 1892 Bahreini üle oma võimu, tõi see kaasa elanikkonna rahulolematuse ja 1895 toimus Bahreinis ülestõus.
1923 puhkesid sunniitide ja šiiitide vahel rahutused. Briti mereväe sekkumise järel pidi ḩākim ‘Īsá troonist loobuma ja uueks valitsejaks sai Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah, kelle ajal 1932 avastati Bahreini naftavarud. Bahrein osales Teises maailmasõjas liitlasvägede poolel. 19. oktoobril 1940 ründasid 4 Itaalia sõjalennukit Bahreini naftarafineerimistehaseid, millele tekitasid vähesel määral kahju. Teise maailmasõja järel süvenesid Bahreinis Briti-vastased meeleolud. 1948 puhkesid Bahreinis juutidevastased rahutused, mistõttu enamik piirkonnas elanud juute põgenes. 1965 toimus naftakompanii tööliste ülestõus.
Bahreini ḩākim Salmān ibn Ḩamad Āl Khalīfah suri 2. novembril 1961 ja tema järglaseks sai ‘Īsá ibn Salmān Āl Khalīfah. Bahrein alustas 1968 läbirääkimisi Araabia Ühendemiraatide moodustamiseks, kuid emiraatide föderatsiooni tingimused ei sobinud Bahreinile. Bahrein kuulutas 15. augustil 1971 välja iseseisvuse ja ḩākimist sai emiir. Pärast Iraani islamirevolutsiooni korraldasid Bahreini šiiidid 1981 riigipöördekatse, mida toetas ajatolla Hādī al-Mudarrisī. Juunis 1994 kogunes 1500 töötut tööministeeriumi ette protestima, kuid märulipolitsei ajas nad laiali. Järgmise 5 aasta jooksul toimusid riigis sageli rahutused, milles vasakpoolsed, islamistid ja liberaalid nõudsid demokraatlike reformide kehtestamist. Rahutustes hukkus 40 inimest. Novembris 1994 ründasid noored šiiidid heategevuslikku maratoni läbivaid naissoost jooksjaid, taunides nende riietust.
Emiir ‘Īsá suri 6. märtsil 1999. Tema järglane Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah lõpetas riigis 5 aastat kestnud rahutused, viis veebruaris 2001 läbi referendumi uue põhiseaduse osas ja võttis 2002 Bahreini kuninga tiitli. Bahrein osales Ţālebāni-vastases koalitsioonis, kuid taunis Iraagi ründamist. Aprillis 2004 sai Bahreinis ametisse esimene naisminister. 2005 toimunud protestides nõuti demokraatlikke parlamendivalimisi.
Araabia kevade protestilainetest tingituna alustasid šiiidid 14. veebruaril 2011 Bahreinis proteste. Järgmise 2 aasta jooksul hukkus protestiaktsioonides 93 tsiviilisikut ja 11 politseinikku. Kuningas Ḩamad kuulutas 15. märtsil 2011 riigis välja eriolukorra ja kutsus riiki korda tagama Saudi Araabia väed. Saudi Araabia saatis Bahreini 1000 sõdurit.
Eesti ja Bahrein sõlmisid diplomaatilised suhted 27. aprillil 2004.[20]
Alates 2020. aasta sügisest on Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Bahreinis Jaan Reinhold, resideerimisega Abu Dhabis, Araabia Ühendemiraatides.
2013. aastal sõlmisid mõlemad riigid valitsustevahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise lepingu.
13.–15. veebruaril 2017 külastasid Eesti tervishoiuasutusi Bahreini kaitseminister ja tervishoiutöötajad.[21]
Bahreinis elas aastaid endine modell Iris Tomson.[22]
Bahreini haridussüsteem jaguneb põhihariduseks, põhiharidusejärgseks hariduseks (intermediate), keskhariduseks ja kõrghariduseks. Bahreini mehed said varasema alghariduse mošeedest. Esimene kaasaegne kool asutati Bahreinis 1919 poistele.
Bahreinis on riiklikud koolid ja erakoolid. Riiklikes koolides saavad hariduse kõik Bahreini lapsed, sõltumata selles, kas nad on kodanikud või mitte. Samas on riiklikud koolid sooliselt segregeeritud.
Bahreinis saavad põhihariduse 6–11-aastased lapsed. 2014/2015. õppeaastal tegutses Bahreinis 112 riiklikku algkooli, 21 riiklikku kombineeritud haridust andvat kooli (põhi+ põhikoolijärgne haridus), 36 riiklikku põhikoolijärgset haridust (intermediate) andvat kooli, 35 riiklikku keskkooli ja 3 avalikku ülikooli [23]
Bahreinis tegutseb 3 avalikku ülikooli: Bahreini ülikool, Araabia Lahe ülikool ja Bahreini meditsiiniülikool. Lisaks tegutseb riigis 13 eraülikooli.
Bahreini vanimad inimtekkelised rajatised on Dilmuni tsivilisatsiooni ehitised. Bahreini saare loodeosas asuv Dilmuni tsivilisatsiooni pealinn Qal'at al-Bahrayn (Fort Bahrain) rajati umbes aastal 2300 enne Kristust.
Muḥarraqi saarel asub 15. sajandil rajatud 'Aradi fort.
Riigi vanim säilinud mošee on Al Khamisi mošee, mis ehitati 7. sajandil. Riigi suurim mošee on 1987 ehitatud Al-Fatihi mošee.
Bahreini suurim ja vanim muuseum on 1988 rajatud Bahreini Rahvusmuuseum. Riigis asub pärlipüüdmise ajalugu tutvustav muuseum. ‘Īsá kultuurikeskuses asub riiklik rahvusraamatukogu. 2012 avati Bahreini rahvusteater.
Manama Pärliväljakul asus 1982 avatud monument, mis kujutas pärli. Bahreini kuninga korraldusel tõmmati monument 18. märtsil 2011 maha, kuna see muutus rahvarahutuste sümboliks. Riigi teine tuntum monument on Bahreini Rahvusmuuseumi lähistel asuv pärlisukelduja monument.
Bahreini sportlased on osalenud suveolümpiamängudel alates 1984. aasta suveolümpiamängudest Los Angeleses. Riigi sportlased on olümpiamängudelt võitnud 3 medalit, seejuures on kehtivaid olümpiamedaleid võitnud naissportlased. Esimese olümpiamedali võitis Maroko päritolu Rashid Ramzi 2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis, kuid seoses dopingusüüdistusega jäi ta medalist ilma. Etioopia päritolu Maryam Yusuf Jamal saavutas 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis naiste 1500 meetri jooksus pronksmedali. 2016. aasta suveolümpiamängudel Rio de Janeiros pälvisid Ruth Jebet kuldmedali ja Eunice Kiwa hõbemedali.
Alates 2004 peetakse Vormel 1 Bahreini Grand Prix'd. Riffas asuv rahvusstaadion mahutab 30 000 pealtvaatajat.
- 2011. aasta Bahreini rahutused
- Bahreini riigipeade loend
- Bahreini valitsusjuhtide loend
- Bahreini jalgpallikoondis
- Bahreini rahvusvaheline lennujaam
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
