Basofiil

Basofiilid ehk basofiilsed granulotsüüdid (ladina keeles basophilus)^[1] on paljudel selgroogsetel peamiselt verega ringlevad mittefagotsüütilised leukotsüüdid.

See artikkel räägib leukotsüütide hulka liigitatud basofiilidest; adenohüpofüüsi endokriinsete rakkude kohta vaata artiklit Basofiilsed rakud

---

Basofiilid on tuumaga rakud ja need tekivad luuüdis, ringlevad veres ja neid on tuvastatud ka põrnas ja uuemate uuringute alusel ka lümfisõlmedes.

Basofiilide ülesandeks on immuunvastuse andmine parasiitide leviku aga ka nakkuse korral. Immuunvastuse andmine seisneb spetsiaalsete IgE retseptorite ühinemisel, mille tulemusel vabastatakse hoiustatud prostaglandiine, serotoniini ja histamiini.^[2] Histamiini vabastamise tõttu seostatakse neid ka mitmesuguste ülitundlikkusreaktsioonidega.^[3]

Basofiilid sünteesivad vajadusel (rohkem kui T-rakud) tsütokiini IL-4.^[4]

Basofiilid saavad väljuda vereringest ning siseneda sidekoesse, kus nad meenutavad nuumrakke (mastotsüüte).^[5]

Roomajatel

Maolistel

Madude veres liikuvaid basofiile ei ole lõpuni uuritud. Basofiilid on küll tuvastatud kuid ei osata kirjeldada nende täpseid funktsioone.^[6] Arvatakse, et nende ülesandeks on histamiini vabastamine.

Madude vereanalüüside basofiilide referentsväärtuste vahemikuks võetakse 0 - 1 %.^[7]

Inimestel

Terminoloogia

Basofiilid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Patoloogia

Hematoloogia

Inimestel seostatakse basofiilidega mitmeid haiguslikke seisundeid nagu allergia.

On pakutud ka, et basofiilidel on roll mitmete autoimmuunhaiguste sümptomaatikas - näiteks süsteemne erütematoosluupus+neerude haaratusega, reumatoidartriit, astma, kontaktdermatiit jt.

Ajaloolist

Basofiilid avastas 1897. aastal Paul Erlich.