Camillo Cavour
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads

Camillo Paolo Filippo Giulio Benso, Cavouri, Isolabella ja Leri krahv (tavaliselt Cavouri krahv (itaalia keeles Conte di Cavour), lühidalt Cavour; 10. august 1810 – 6. juuni 1861) oli Itaalia poliitik, riigimees, ettevõtja, majandusteadlane ja aadlik, üks Itaalia ühinemisliikumise juhtidest.[1] Ta kuulus Ajaloolise Parema fraktsiooni ning oli üks selle eestvedajatest. Ta oli Itaalia teise iseseisvussõja ning Giuseppe Garibaldi Itaalia ühendamiskampaania ajal (kui välja arvata kuue kuu pikkune paus) Sardiinia Kuningriigi peaminister. Pärast Itaalia Kuningriigi väljakuulutamist sai temast esimene Itaalia peaminister. Ta suri aastal 1861 kui oli ametis olnud vaid kolm kuud ning seega ei näinud ta riigi lõplikku ühendamist, Rooma küsimuse lahendamist ja Rooma vallutamist.
Oma karjääri algusaastatel viis Cavour enda kodupiirkonnas Piemontes (mis toona kuulus veel Sardiinia Kuningriigi koosseisu) sisse mitmeid majandusreforme ning andis välja ajalehte Il Risorgimento. Ta valiti Sardiinia Kuningriigi parlamenti, kus ta sai mõjuvõimsaks, kuna moodustas vasak- ja paremtsentristide koalitsiooni. Ta ehitas välja raudteevõrgustiku ning aastal 1852 sai temast peaminister. Tal õnnestus valitsusjuhina viia Piemonte-Sardiinia läbi Krimmi sõja, Itaalia teise iseseisvussõja ja Garibaldi tuhande ekspeditsiooni. Piemonte-Sardiiniast sai tema valitsusajal Euroopa suurvõim ning tema valitsusaja lõpuks kuulus riigi alla peaaegu kogu ühendatud Itaalia ning see oli tema ametiajal pindalalt viiekordistunud.
Cavouri on peetud Itaalia ajaloo edukaimaks poliitikuks, kuid on välja toodud ka, et ta ei olnud eriti demokraatiameelne. Temas oli diktaatorlikke omadusi, tihti ignoreeris ta ministrite ja parlamendi arvamust ning sekkus parlamendivalimistesse. Ta praktiseeris ka trasformismo-poliitikat, mis mõjutas ka temajärgset Itaaliat.[2][3]
Remove ads
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads