Charlie Chaplin

Charlie Chaplin (kodanikunimega Charles Spencer Chaplin; 16. aprill 1889 London – 25. detsember 1977 Corsier-sur-Vevey, Vevey ringkond, Vaud' kanton, Šveits) oli inglise komöödiafilmirežissöör, -stsenarist, -näitleja ja -produtsent.

Charlie Chaplin (1915)

Charlie Chaplini film "Pank" 1915. aastast

Charlie Chaplin 20. sajandi alguses

Charlie Chaplin 1920. aasta paiku

Ta on tummfilmiajastu tuntumaid näitlejaid, kes mängis 83 filmis ja pälvis kolm Oscarit. Chaplini tuntumad filmid on "Kullapalavik", "Tsirkus", "Suurlinna tuled", "Moodsad ajad" ja "Suur diktaator".

Elulugu

Lapsepõlv

Charlie sündis Charles Chaplin vanema ja Hannah Chaplini (sündinud Hannah Harriet Pedlingham Hill) teise pojana. Tal oli neli aastat vanem vend Sidney Chaplin. Mõlemad vanemad olid lauljad ja näitlejad. Isa oli alkohoolik ja jättis pere maha, kui Charlie oli kolmeaastane. Isa suri 1901. aastal tsirroosi.

Ema sai aastal 1892 väljaspool abielu poja George Wheeler Drydeni, kelle isa oli laululooja ja laulja Leo Dryden. See lõhkus Chaplinite abielu. Dryden võttis oma poja pärast selle sündi endale. Charlie ema oli sajandivahetusel varieteeteatri näitleja ning ta õpetas oma pojale laulmist ja tantsimist. 1895 haigestus ta skisofreeniasse, millest ei paranenudki. See lõpetas ema lavakarjääri ja ta elas kuni surmani 1928. aastal psühhoneuroloogiahaiglas.

Charlie Chaplin hakkas laval esinema juba pisikesena. Ta ei saanud head haridust ja ta ei õppinud muud ametit peale näitlemise. Tema koolitee Londoni lõunaosas oli kaootiline ja katkes sootuks pärast seda, kui isa pere hülgas ja ema haigeks jäi.

Noormehe esimene töökoht oli juuksurisalongis, kus ta pidi habemeajamist soovivate klientide põski vahuga katma. Seejärel pühkis ta varieteeteatris pärast vaatemängu põrandaid ja sai komöödiates mängida ka tillukesi tummrolle.

Näitlejana

USA-sse jõudis Chaplin esimest korda aastal 1910 impressaario Fred Kamo trupiga, mis koosnes noortest koomikutest. Kamot on nimetatud tordiga-näkku-nalja leiutajaks. 1912 naasis trupp Inglismaale, aga juba viis kuud hiljem oktoobris sõitis teisele ringreisile USA-sse. 1913. aasta lõpul lahkus Chaplin trupist, et hakata filminäitlejaks koomilistes lühifilmides.

Chaplin töötas kiiresti välja Hulkuri tegelaskuju, keda ta paljudes filmides mängis. Sellega saabus ka Chaplini ülemaailmne kuulsus.

Chaplin polnud rahul töötamisega teiste käe all. Ta tundis, et ei saa teha niisuguseid filme, nagu talle meeldib. Koos teiste sama probleemi ees seisvate näitlejatega, nimelt David Griffithi, Douglas Fairbanksi ja Mary Pickfordiga asutas ta filmistuudio United Artists. See osutus äriliselt üsna edukaks ja tagas Chaplini vabaduse filmide tootmisel. Chaplin töötas selle stuudio juhatuses kuni 1950. aastate alguseni.

Stuudios United Artists tehtud filmid muutusid varasematega võrreldes pikemaks ja harvemaks: enne valmis igal aastal palju filme, nüüd tuli üks film mitme aasta kohta. Kuid Chaplin on tänapäeval tuntud just tänu neile filmidele: "Kullapalavik" (1925), "Tsirkus" (1928), "Suurlinna tuled" (1931), "Moodsad ajad" (1936) ja "Suur diktaator" (1940).

Helifilmi tulekul ei läinud Chaplin moega kohe kaasa, erinevalt näiteks Walt Disneyst. Ka värvifilmiga ei läinud Chaplin kaua aega kaasa, erinevalt Disneyst. Chaplin tundis, et vaatajad ei peaks Hulkurit enam omaks, kui see rääkima hakkaks. Viimane film Hulkuriga peaosas, "Suurlinna tuled", valmis aastal 1936 ja see oli endiselt tummfilm, kuigi Chaplin lisas sellele enda kirjutatud taustamuusika.

Ühelgi Chaplini tummfilmil ei olnud stsenaariumi, kõik need improviseeriti etteantud teemal. Seetõttu võis filmi sisu töö käigus muutuda ja juba filmitud stseene tuli korduvalt ümber teha, sest muidu oleksid need filmi teisenenud sisuga vastuollu läinud. Sedamööda, kuidas võtete käigus tekkis uusi ideid, tuli stseene lisada, muuta ja välja jätta. Chaplin oli perfektsionist. Ta võis sama stseeni filmida kümneid kordi, isegi sada korda, enne kui sai kaadrid, millega rahule jäi. Kõik see venitas võtteperioodi. Sel põhjusel suutis Chaplin 1920. aastatel valmis teha ainult 3 filmi, samal ajal kui teistest koomikutest tegi Harold Lloyd 12 filmi ja Buster Keaton veelgi rohkem. Kuigi kõik Chaplini filmid olid rahalises mõttes edukad, teenis Lloyd siiski sel ajal temast rohkem.

Chaplin oli vasakpoolsete vaadetega. Makartismi ajal kahtlustati, et Chaplin on salakommunist. Chaplin ei võtnud USA kodakondsust, kuigi ta USA-s aastakümneid elas ja töötas, vaid jäi Suurbritannia kodanikuks. USA-sse sisenemiseks vajas ta viisat. 1952. aastal sõitis Chaplin Suurbritanniasse oma uue filmi "Rambivalgus" esietendusele ja talle ei antud enam sissepääsuluba USA-sse. Ta asus elama Šveitsi ja elas seal surmani. Alles 20 aastat hiljem, aastal 1972, lubati tal taas USA-s käia.

Ta näitles 83 filmis ning kehastas iseennast kahes filmis.

Eraelu

Ta eostas oma viimased seitse last siis, kui oli juba 70. eluaastates ning mitte kõik lapsed ei sündinud abieludest tema nelja naisega. Kolm tema naistest olid altari ette astudes alles teismelised. Teda tõmbas noorte tüdrukute poole ja mõned tema armukestest ei olnud jõudnud isegi teismeikka.

Tema esimene naine Mildred Harris oli kõigest 14-aastane, kui Chaplin teda filmirolli testis. Kaks aastat hiljem ei sünnitanud tüdruk ema pealekäimisel last ja veel kahe aasta pärast nad lahutasid.

Tema teise abielu probleeme võis ennustada juba 10 aastat enne selle teokssaamist. Chaplin oli lummatud Lita Greyst, kui see imelaps oli vaid kuuene, tõi ema teda sageli stuudiokatsetele. Mees võttis ta oma hoole alla ja hakkas temast vormima filmitähte, kui tüdruk oli 12-aastane. Stuudiobossid olid väga murelikud ja määrasid tüdrukule pideva saatja. Kui tüdruk oli 15, võttis Chaplin talt oma Hollywoodi-kodu vannitoas süütuse. Tüdruk jäi peagi rasedaks. Mees soovitas tal aborti teha, seejärel pakkus talle teise mehega abiellumise eest 20 000 dollarit, aga kui teda ähvardati isaduse kohtuasjaga, abiellus tüdrukuga. Kaks aastat hiljem ja pärast kahe lapse sündi nad lahutasid ning Lita otsustas kõigi läbielatud alanduste eest endast kaks korda vanemale mehele kätte maksta. Ta müüs nende 40-leheküljelise lahutusavalduse avalikkusele, küsides iga koopia eest ühe dollari. Sealt selgus, et mehel oli abielu ajal viis regulaarset armukest ja palju üheöösuhteid.

Kolmandaks abikaasaks sai Paulette Goddar. Nad abiellusid välismaal, Chaplini jahi Panacea pardal. Kuigi Chaplin maksis kaptenile, et too asjakohase lehekülje laeva logiraamatust välja rebiks, tunnistas ta hiljem, et nad on abielus.

Lõpuks abiellus ta kauni brüneti Oona O'Neilliga. Neiu oli 54-aastase Chapliniga 1943. aastal altari ette minnes vaid 18-aastane ja sünnitas mehele kaheksa last. Chaplin suri 88-aastaselt esimesel jõulupühal Veveys, nende kodus Genfi järve kaldal.

Tunnustus

Chaplin pälvis kolm Oscarit: ühe parima muusika kategoorias ja kaks elutöö Oscarit. Esimest korda anti Oscareid välja aastal 1929, aga enamik Chaplini filmidest jääb varasemasse aega. Peale selle väljendas Chaplin Oscarite suhtes põlgust, kasutades näiteks esimest võidetud auhinda uksekoputina. Seetõttu on mõneti arusaadav, miks Chaplini selliseid suurteoseid nagu "Suurlinna tuled" ja "Moodsad ajad" ei esitatud Oscari nominendiks üheski kategoorias.

Esimest korda jagati Oscareid 16. mail 1929. Kategooriad ja hääletamisprotseduur polnud veel välja kujunenud. Esialgu oodati, et Chaplin võidab mitmes kategoorias, sest ta seati oma filmiga "Tsirkus" üles parima filmi, parima komöödiafilmi, parima näitleja ja parima originaalstsenaariumi kategoorias, kuid hiljem tõmbas akadeemia tema nime kõikjalt maha ja andis talle selle asemel elutöö Oscari mitmekülgsuse ja geniaalsuse eest "Tsirkuse" näitleja, stsenaristi, režissööri ja produtsendina.

1941. aastal nimetati film "Suur diktaator" Oscari nominendiks viies kategoorias, kusjuures Chaplin ise oli nomineeritud stsenaristi ja näitlejana, aga ta ei osutunud võitjaks.

Aastal 1948 nimetati Chaplin Oscari nominendiks filmi "Härra Verdoux" stsenaristina, aga ta ei võitnud seda.

Charlie Chaplin (1965)

1972 pälvis Chaplin elutöö Oscari 43 aastat pärast esimest elutööauhinda. Akadeemia sõnul sai ta selle mõõtmatu mõju eest, mis tal on olnud sellel sajandil liikuvate piltide muutmisel kunstivormiks. Rahvas austas teda püsti seistes 20 minutit kestnud ovatsiooniga, mis on Oscarite ajaloo kõige pikem ovatsioon.

1973. aastal pälvis Chaplin Oscari filmi "Rambivalgus" muusika eest. Film valmis küll juba 1952, aga Chaplini tollaste poliitiliste probleemide tõttu ei näidatud seda Los Angeleses nõutud nädalat, mis võimaldanuks filmi Oscarile esitada sel ajal. Alles pärast seda, kui film aastal 1972 uuesti välja anti, sai sellele auhindu andma hakata.

Kui 1961. aastal avati Hollywoodi kuulsuste allee, ei olnud Chaplin esimeste seas, kes sinna oma tähe said. Alles 1970, kui vasakpoolsuse vaenamine USA-s oli vähenenud, sai Chaplin sinna oma tähe.

Suurbritannia kaalus esimest korda Chaplini rüütlikslöömist 1931. ja teist korda 1956. aastal. Mõlemal korral pani välisministeerium sellele otsusele veto: Chaplini väidetavate kommunistlike vaadete pärast ja samuti tema väidetava amoraalsuse pärast: ta oli kaks korda abiellunud 16-aastase neiuga. Kardeti, et Chaplini rüütlikslöömine madaldab rüütliseisust ja kahjustab suhteid USA-ga. Alles aastal 1975 tõsteti 85-aastane Chaplin rüütliseisusse.

1976. aastal valiti ta Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks.

1999. aastal avaldatud Ameerika Filmiinstituudi edetabeli "AFI's 100 Years...100 Stars" tulemuste põhjal asub näitleja meesstaaride edetabelis 10. kohal.