Eestlased Ukrainas
Ukrainas elavad eestlased From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Eestlased Ukrainas (ukraina Естонці в Україні) on Ukrainas elanud või elavad eestlased.
Ukrainas Kiievis tegutseb 1994. aastast Ukraina Eesti Selts.
Ajalugu
Venemaa keisririigis
Teadaolevalt sattusid eestlased esmakordselt suuremal määral Ukraina aladele 18. sajandi alguses Põhjasõja ajal, mil Venemaa tsaaririigi väed Võru- ja Tartumaad rüüstades võtsid sõjasaagina orjadeks ja vangideks kaasa ka eestlasi. Rootsi sõjaväega liikunud pastor Georg Nordberg kirjeldas oma raamatus "Karl XII elu ja teod”, kuidas armee kohtas 1709. aastal Poltava linna ümbruses asuvates külades eestlasi ja soomlasi, kes olid sinna toodud sõjavangidena. Mõned eestlased liitusid vabatahtlikult Rootsi armeega ja soovisid koju naasta, teised, peamiselt nooremad, olid harjunud uue piirkonnaga ja soovisid Ukrainasse jääda.[2]
Esimesed vabatahtlikud eestlase asustused Ukrainas tekkisid 19. sajandi teisel poolel, mil Venemaa keisririigi keskvõim soosis asustamata või äsjavallutatud alade koloniseerimise poliitikat. Üheks selliseks sihtkohaks kujunes Krimm, kust tatarlased olid pärast Venemaa vallutust suures osas välja rännanud.[3] Krimm kujunes (koos Samaraga) üheks esimeseks sihtkohaks, kuhu eestlased suuremaarvuliselt välja rändasid. Asundustest esimene ja vanim oli Beregovoe asula, kuhu eestlased asusid 1861. aastal, kuigi suurem osa asundusi loodi vaid mõni aasta hiljem (aastatel 1863–1864).[4]
Krimmis suutsid eestlased end hästi organiseerida ja asunduste spetsialisti August Nigoli hinnangul olid sealsed asundused kõikidest eesti rikkaimad ja hästi säilitamas oma kultuuri. Peamiselt harisid kohalikud põllul nisu, otra või kesa. Kuna vesi Krimmis on sügavamal kui Eestis ja kündmiseks oli rohkem hobuseid vaja, tegid eesti talunikud rohkem koostööd, sest üksi oli keeruline hakkama saada. Külad olid peamiselt ühiselt hallatud, vaid suuremad Beregovoe ja Pervomaiske elanikud jagasid maa omavahel kruntideks.[4] Krimmi eestlased olid peamiselt ka need, kes peamiselt edasi Kaukaasiasse ja Ameerikasse rändasid.[3][6]
1897. aasta rahvaloenduse järgi elas Tauria kubermangus (mis koosnes Krimmist ja Lõuna-Ukrainast) kokku 2210 eestlast, neist 470 linnades. Asunduste uurija Jüri Meomutteli järgi oli 1900. aastal eestlaste asundusi Ukrainas 8, Nigoli järgi 6, (kuigi erinevus võib tulla sellest, et nad piiritlesid asundusi erinevalt). Linnades olid (1918. aasta seisuga) eestlased koondunud Kiievsse (umbes 200 eestlast), Odessasse (150), Harkivisse (300) ja Simferopolisse. Esimeses asutati 1911. aastal Kiievi Eesti Vastastikuse Abistamise Ühing, viimases 1917. aastal ka eesti selts ja korra kuus peeti seal eestikeelset jumalateenust.[4][5][7]
Nõukogude aeg
Venemaa kodusõda ajal osalesid paljud Eesti Punased Kütid ja Eestist mobiliseeritud punaarmeelased enamliku võimu kehtestamises Ukrainas. Nõukogude Ukraina valitsus aga ei tunnistanud Tartu rahulepinguga loodud opteerumisvõimalust Eesti Vabariiki ja andis riigis asuvatele eestlastele, ka sõduritele, kohaliku kodakondsuse. Seetõttu Ukraina eestlaste arv kasvas ja nende võimalused opteeruda olid piiratud. Krimmi eestlaste jaoks tegi olukorra veel keerulisemaks kodusõja liikuv rinne, sest võim vahetus Krimmis mitu korda.[7][8][9][10]
Põlismaistamise ajal 1920. aastatel Krimmi eestlaste kultuurielu õitses, seal tegutsesid eesti koolid, kirik ja kuus või seitse kultuuriseltsi. 1926. aasta Nõukogude rahvaloenduse järgi elas tänapäevase Ukraina piires 4095 eestlast, neist 2084 Krimmis.[11] Stalini ajal 1930. aastatel põlismaistamine lõpetati. Ukraina eestlaste juhtivad kultuuritegelased kadusid (tõenäoliselt nad hukati), eestikeelsed koolid pandi 1938. aastal kinni.[12]
Nõukogude okupatsiooni ajal säilitasid eesti keele paremini oma emakeelena maapiirkondades elavad eestlased, linnades elavad eestlased vahetusid sageli vene keelele üle juba nõukogude aja alguses. Nõukogude aja jooksul eestlaste arv Ukrainas püsis enam-vähem paigal (1989. aastaks elas Ukrainas 4208 eestlast, neist 1293 inimest ehk 30,73% ütles eesti keele olevat oma emakeel). Diasporaad suurendasid Ukrainasse otse Eestist tulnud eestlased, kes tavaliselt sattusid piirkonda, sest nad jäid pärast sõjaväeteenistust Ukrainasse kohale, abiellusid ukrainlasega või nad suunati sinna pärast kõrgkooli lõpetamist. Nemad säilitasid tavaliselt oma keeleoskuse hästi. Kuid pärast eestikeelsete koolide sulgemist hakkas asundustes eesti keel oma rolli kaotama ja nõukogude aja jooksul vahetusid noored aina rohkem ümber vene keelele, rääkides aina kehvemini eesti keelt. Seetõttu suurenes eestlaste osatähtsus mandri-Ukrainas ja Krimmi eestlaste osakaal diasporaa rahvastikus langes poole pealt veerandi peale nõukogude aja lõpuks.[6][11][13]
| 1897 | 1926 | 1959 | 1970 | 1989 | 2001 |
|---|---|---|---|---|---|
| 2227 | 4095 | 4184 | 4571 | 4202 | 2868 |
Iseseisvas Ukrainas
Pärast Ukraina iseseisvumist tunnustas Ukraina eestlasi oma rahvusvähemusena ja Ukraina eestlased moodustasid kultuuriseltsid, mis asusid korraldama kohalike eestlaste kultuurielu.[15] 1994. aastal asutati Kiievis Ukraina Eesti Selts, 1996. aastal kõiki soomeugrilasi Ukrainas esindav Kiievi Soome-Permi Rahvaste Kultuuriselts ja 1997. aastal Krimmi Eestlaste Kultuuriselts.[16][17] Ukraina Eesti Seltsil tegutsesid harud ka Lvivis, Harkivis ja Odessas.[13]
Ukraina Eesti Selts asus korraldama kontaktide loomist Eesti Vabariigiga, eestikeelse kooliõppe taastamist ja kultuuriürituste korraldamist. 1997. aastast alates sai selts haridusministeeriumilt eestikeelset õppematerjali, mida koolides kasutada. 1998. aasta juunis toimusid Krasnodarkas esimesed Eesti Suvepäevad, kus osales ka riiklik delegatsioon Eestist, ja selts võeti vastu Ülemaailmsesse Eesti Kesknõukogusse.[12] 1999. aastal sai selts endale ametlikud ruumid Kiievis ja Ukraina eestlaste naiskoor Sõleke osales laulupeol. Nii Ukraina Eesti Selts kui ka Kiievi Soome-Permi Rahvaste Kultuuriselts on kogunud eestikeelseid raamatuid, mida kohalikele välja laenutada.[13][17]
2001. aasta septembris tähistati Ukraina eestlaste 140. aastapäeva II Eesti Suvepäevadega Beregovoe asulas. 2002. aastal sai selts käima keeleõppe Aleksandrovka keskkoolis, kuhu tuli keelt õpetama Eestist suunatud õpetaja. 2011. aasta septembris tähistasid Ukraina eestlased Krimmi eestlaste 150. aastapäeva.[1]
Eesti ja Krimmis elavate eestlaste kontakt katkes 2014. aastal, kui Venemaa okupeeris Krimmi. Okupatsiooni tõttu pidi Eestist suunatud eesti keele õpetaja poolsaarelt 2014. aastal lahkuma.[1] Venemaa okupatsiooni ajal on eestlaste Krimmi kultuurautonoomia juhid süüdistanud Eestit rahvusvähemuse hülgamises ja tänanud Venemaad toe eest, kuigi uutel juhtidel pole sageli kohalike eestlastega seoseid olnud.[15]
Remove ads
Vaata ka
Kirjandus
- Sergei Tambi; "Eestlased Ukrainamaal" ("Эстонцы на украинской земле"), Peterburi, Piter, 2022
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads