Firenze Keskrahvusraamatukogu

Firenze rahvusraamatukogu (itaalia Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze, lühend BNCF) on avalik juhtiv rahvusraamatukogu Itaalias Firenzes.^[a]

Firenze Keskrahvusraamatukogu
Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze
Vaade raamatukogule Ratsaväelaste väljakult
Riik	Itaalia
Tüüp	avalik raamatukogu, rahvusraamatukogu, keskraamatukogu
Asutatud	1714
Asukoht	Firenze
Kogud
Suurus	5 627 205 raamatut, 120 000 ajakirja, 29 000 16. sajandi väljaannet, 24 988 käsikirja ja 3715 hälltrükist
Juurdepääs ja kasutamine
Juurdepääs	avatud kõigile 18-aastastele ja vanematele
Muud andmed
Direktor	Maria Letizia Sebastiani

Arno jõe ja Ratsaväelaste väljaku vahelisel alal asuv raamatukogu on Itaalia suuremaid ning täidab koos Rooma rahvusraamatukoguga keskse rahvusraamatukogu ülesandeid.

Raamaturiiulite kogupikkus on 150 km, mis suureneb iga aastaga enam kui pooleteise kilomeetri võrra.^[1]

Kujunemine

Raamatukogu tuumikuks sai Itaalia erudiidi ja bibliofiili Antonio Magliabechi (1633–1714) umbes 30 000 teosest koosnev kogu, mille ta pärandas tervikuna Firenze linnale.

1737. aastal andis suurhertsogi valitsus korralduse iga Firenzes trükitud teose ühe eksemplari deponeerimiseks raamatukogus, 1743. aastal laienes korraldus kõigile Toscana suurhertsogkonnas välja antud trükistele.

Raamatukogu avati esimest korda avalikkusele 1747. aastal Biblioteca Magliabechiana ('Magliabechi raamatukogu') nime all. Järgnevatel aastatel täienesid raamatukogu fondid tänu mitmele annakule ja annetusele. Aja jooksul lisandusid alates 1770. aastatest alla suruma hakatud religioossete ordude ja ühingute raamatukogud.

1861. aastal ühendati Magliabechi raamatukogu Palee raamatukoguga (Biblioteca palatina), mille oli asutanud Lorraine, kes oli pärinud suurhertsogi tiitli ja võimu Firenze üle pärast Medicite väljatõrjumist linnast. Ühendatud kogu rajas Toscana suurhertsogi Ferdinando III ja selle pidamist jätkas tema järeltulija Leopold II. Pärast raamatukogude ühendamist hakati kogu nimetama rahvusraamatukoguks, 1885. aastal lisati nimele täiend "juhtiv" (centrale). 1870. aastal sai raamatukogu õiguse saada sundeksemplare kõigist Itaalias avaldatud trükistest (Firenze oli 1865–1871 Itaalia kuningriigi pealinn).

Asukoht

Raamatukogu asus algselt Uffizi palee ruumides. 1935. aastal koliti raamatukogu selle praegusse asukohta Ratsaväelaste väljakul (Piazza dei Cavalleggeri). Raamatukogukompleksi ehitamist alustati arhitekt Cesare Bazzani projekti järgi 1911. aastal, projekti täiendas hiljem Vincenzo Mazzei.

Raamatukogu fondid said tugevalt kahjustada 1966. aasta 4. novembri Firenze üleujutuses, kui hoone kõrval asuv Arno jõgi tõusis üle kallaste.^[2]

• Eksterjöör
• 
  Arno jõe poolne külg
• 
• 
  Rotund

• Interjöör
• 
  Laenutussaal
• 
  Kataloogide ruum
• 
  Lugemissaal
• 
  Galileo kuppel

Vaata ka

• Rahvusraamatukogu
• Rooma Keskrahvusraamatukogu

Märkus

^a Ajaloolistest iseärasustest tulenevalt (riigi suhteliselt hiline ühendamine) on Itaalias mitmeid rahvusraamatukogusid (Firenzes, Roomas, Napolis, Milanos, Palermos jm); üksnes Roomas ja Firenzes asuvad raamatukogud on "kesksed rahvusraamatukogud" (biblioteca nazionale centrale).