Hõõglamp

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on lamp, milles valgust tekitab elektrivooluga kuumutatav hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse peenest volframtraadist keermikuna (traat ühekordselt spiraali keeratud) või topeltkeermikuna ehk bispiraalina (spiraal omakorda spiraali keeratud), mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb õhukindlalt suletud klaaskolvis. Kolb on täidetud väärisgaasiga (argoon, krüptoon, harvemini ksenoon), mis aeglustab volframi aurumist, pikendades niiviisi hõõgniidi tööiga.

Hõõglambi ehitus:
1 – klaaskolb
2 – väärisgaasiga täidetud ruum
3 – volframist hõõgniit
4 – hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli põhjakontaktiga)
5 – hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli keermestatud osaga)
6 – tugivardad
7 – klaasist kandevarras
8 – voolujuhi ühenduskoht sokli keermeosaga
9 – sokkel
10 – isoleermastiks
11 – põhjakontakt

200-vatise hõõglambi bispiraalne keermik koos kahe voolujuhiga ja kahe vooluta tugivardaga

Hõõglamp

Volframi kõrge sulamistemperatuur (3380 °C) võimaldab kuumutada hõõgniiti 2400–2700 kraadini (halogeenlambis kuni 3100 °C), Värvitemperatuur on umbes 50 kraadi kõrgem, seega absoluutsel temperatuuriskaalal ümmarguselt 2700–3000 K. Niisiis annab hõõglamp soevalget valgust. Mida suurem on lambi võimsus, seda kuumem võib olla kütteniit ja vastavalt on kõrgem ka värvitemperatuur.

Sokkel on vajalik lambi pessa kinnitamiseks ja elektritoiteahelasse ühendamiseks. Üldiselt on kasutusel keeresokkel, mida tähistatakse tähega E (sokli leiutaja T. A. Edisoni järgi) ja läbimõõduga millimeetrites. Tavalised hõõglambid on sokliga E27, väiksema kolviga lampidel võib olla ka sokkel E14 (kasutamiseks nt kroonlühtris, süvistatud laevalgustis, külmkapis), E10 (taskulambis).

Hõõglampide valgusvoog ja valgusviljakus (sõltuvalt võimsusest)

Võimsus	Valgusvoog pingel 230 V	Valgusviljakus	Sokkel
25 W	230 lm	9,2 lm/W	E 27
40 W	430 lm	10,8 lm/W	E 27
60 W	730 lm	12,2 lm/W	E 27
100 W	1380 lm	13,8 lm/W	E 27
150 W	2220 lm	14,80 lm/W	E 27
200 W	3150 lm	15,75 lm/W	E 27
300 W	5000 lm	16,67 lm/W	E 40
500 W	8400 lm	16,80 lm/W	E 40
1000 W	18800 lm	18,80 lm/W	E 40

Ajalugu

Hõõglambi valmistamise katsed algasid 19. sajandi keskel. Hõõgkehana katsetati plaatina, söestatud bambusekiudu, süsivarrast. Masstootmiseks sobivad süsiniidiga hõõglambi valmistas T. A. Edison 1879. aastal. Volframniidid võeti kasutusele aastal 1906 ja väärisgaasi keskkond 1913.

Hõõglambi edasiarendusena hakati 1958. aastal tootma halogeenlampe, mille klaaskolvis on halogeengaas (enamasti jood), tänu millele pikeneb lambi eluiga ja paraneb valgusviljakus.

Tänapäev

Hõõglampe on suhteliselt lihtne toota ja kasutada, kuid nende valgusviljakus on madal (10–30 W/lm) ja eluiga lühike (1000–2000 tundi). Valgustuseks kulub maailmas ligikaudu 10% kogu toodetavast elektrienergiast.^[1] Seepärast on alanud kohustuslikus korras (Euroopa Liidus järk-järgult alates 2009. aastast) hõõglampide asendamine suurema valgusviljakusega lahenduslampide ja leedlampidega.