Hüdrauliline erijuhtivus

Hüdrauliline erijuhtivus (${\displaystyle k}$; ${\displaystyle {\tfrac {kg}{m\times s\times MPa}}}$, ${\displaystyle {\tfrac {mmol}{m\times s\times kPa}}}$) iseloomustab juhtkudede (siin ksüleem) kui poorse materjali veejuhtevõimet. See on võrdeline kindla pikkuse ja ristlõike pindalaga ksüleemilõiku läbiva vee vooluhulga ja voolu tekitava rõhugradiendi (${\displaystyle {\tfrac {dP}{dx}}}$, ${\displaystyle {\tfrac {MPa}{m}}}$) suhtega^[1]. Seega on ${\displaystyle k}$ leitav oksalõigu pikkuse (${\displaystyle L}$, m) ja vastava hüdraulilise juhtivuse (${\displaystyle K}$) korrutamise teel, jagatud ristlõike pindalaga (${\displaystyle A_{s}}$)^[2]:

${\displaystyle k={\frac {KL}{A_{s}}}}$

Mida suurem on hüdrauliline erijuhtivus, seda väiksem on tema pöörväärtus – eritakistus (${\displaystyle r}$)^[1]. Praktikas arvutatakse ${\displaystyle k}$ enamasti vastavalt järgmisele valemile^[3]:

${\displaystyle k={\frac {QL\eta }{A_{s}\Delta \Psi }}}$

kus ${\displaystyle k}$ on hüdrauliline erijuhtivus (${\displaystyle m^{2}}$), ${\displaystyle L}$ – transporditee pikkus (${\displaystyle m}$) ja ${\displaystyle A_{s}}$ – maltspuidu ristlõikepindala (${\displaystyle m^{2}}$), ${\displaystyle \Delta \Psi }$ – veepotentsiaalide vahe (${\displaystyle Pa}$) ja ${\displaystyle \eta }$ – vedeliku dünaamiline viskoossus (ingl. k. dynamic viscosity; ${\displaystyle Pa\times s}$).

Vedeliku viskoossus

Hüdrauliliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahustunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu^[1].

Vaata ka

• ksüleem
• hüdrauliline juhtivus
• maltspuit