Harilik sealõuarohi

Harilik sealõuarohi (Scrophularia nodosa) on sealõuarohuliste sugukonda, sealõuarohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Harilik sealõuarohi
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond	Sealõuarohulised Scrophulariaceae
Perekond	Sealõuarohi Scrophularia
Liik	Harilik sealõuarohi
Binaarne nimetus
Scrophularia nodosa L.
Sünonüümid
Scrophularia cechica' Opiz Scrophularia chamaeneriifolia Schustler Scrophularia foetida Garsault Scrophularia halleri Gueldenst. ex Ledeb. Scrophularia hemschinica C. Koch Scrophularia hemshinica K.Koch Scrophularia italica Mill. Scrophularia major Bub. Scrophularia sckellii Spreng. Scrophularia subnodosa Schur, 1904 Scrophularia ternata Schur Scrophularia wirtgenii Koch ex Opiz[1]

Harilikku sealõuarohtu on kasutatud ravimtaimena.

Kirjeldus

Harilik sealõuarohi

Taime kõrgus võib olla 40–160 cm. Vars on püstine ja teravalt neljakandiline. Varrelehed on lühikese rootsuga või istuvad, kõrglehed kolmnurksed. Väikesed õied on koondunud otsmiste pööristena ebasarikataolisse õisikusse, ülahuuled on punakaspruunid, kroon rohekas. Õisiku- ja õieraagudel on tumedad näärmekarvad. Harilik sealõuarohi õitseb juunist septembrini.^[viide?]

Risoom on muguljalt paksenenud.

Kasvukoht

Harilik sealõuarohi kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, karjamaadel, tee- ja kraaviservadel, elamute läheduses, tavaliselt üksikute taimedena.

Eripärad

Taime osad tekitavad pärast katkirebimist ebameeldiva lõhna. Metsloomad seda taime ei söö.

• 
  Hariliku sealõuarohu lehed
• 
  Hariliku sealõuarohu õied
• 
  Õis (pealtvaade)
• 
  Õis (külgvaade)
• 
  Õis (pealt-, külg- ja altvaade)
• 
  Poolitatud õis
• 
  Harilik sealõuarohi
• 
  Hariliku sealõuarohu risoom

Kasutamine

Taime on rahvameditsiinis kasutatud lümfisõlmede paistetuse, mitmesuguste nahahädade ja haavade parandamise soodustamiseks.

Droog

Droogiks on ürt (Scrophulariae herba) ja juured (Scrophulariae radix). Ürti kogutakse õitsemise ajal ja juuri sügisel või kevadel.

Droogi näidustused

Tuntakse nii ürdi kui ka juurte uriini- ja higieritust soodustavat toimet, teada on ka põletiku- ja sooleparasiidivastane ning haavu parandav toime. Eesti rahvameditsiinis on ürdist pressitud mahlaga püütud ravida paistetust, kärnu, sügelisi jmt nahal tekkinud haiguslikke seisundeid.

Hiinas tarvitatakse taime vähi vastu. Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaste rahvameditsiinis on taime kasutatud maohammustuse korral.

Tänapäeva homöopaatias kasutatakse värsket ürti kurgumandlipõletiku, kõrgvererõhktõve ja lümfitursete ning liiga sageli esinevate külmetushaiguste korral.

Vigala Sassi taimeravi

Aleksander Heintalu on märkinud, et sealõuarohuga saab ravida hemorroide, liigeste ekseeme, sügelisi, vistrikke, aknet, seenhaigusi, paiseid, põsekoopapõletikku, rinnanäärmete ja -nibude põletikku (nii salviga kui ka suukaudsel manustamisel) ning sisekõrvapõletikku.^[2]

Korje: V kuu. Kasutatakse hariliku sealõuarohu õisikuid ja risoome.

• Alkoholitõmmis: 8–10 grammi värsket droogi riivida ning lisada sellele 150 grammi alkoholi kangusega 40–50%. Lasta tõmmata 8–10 päeva. Pärast tõmbamisaega lisada tilkadena tee sisse sooleusside väljutamiseks.
• Tee: 2–3 grammi peenestatud droogi (õisikuid) 1/2 l keeva vee kohta, keeta vaiksel tulel 10–15 minutit, lasta tõmmata 20–30 minutit ja kurnata. Teed juua tühja kõhu peale 3–4 korda päevas 60–100 grammi korraga.^[2]

Keemiline koostis

Harilik sealõuarohi sisaldab iridoide (aukubiin, harpagiid, atsetüülharpagiid, tsinnamoüülaukubiin), flavonoide (nt diosmiin), kumariine, saponiine, tanniine, alkaloide,^[3] kardioaktiivseid glükosiide, resiini, suhkruid ja orgaanilisi happeid.

Juured sisaldavad flavonoide, kumariine, fenoolhappeid, iridoide jpm.

Ohud

Harilikku sealõuarohtu, eriti selle juuri peetakse inimestele mürgiseks.^[3] Mürgistusi on saadud ka inhalatsiooniga. Toksilised toimeained on saponiinid, flavonoidid, iridoidid.^[2]

Teadusuuringutes

Hariliku sealõuarohu ekstrakti toimet katsetati (in vitro) küüliku soolestikuga (tühisool). Tulemused näitasid et taimeekstrakti erinevad annused ja fraktsioonid võivad häirida küüliku tühisoole silelihaste normaalset talitlust.^[4]

Nimetus

Linnaeus pani taimele ladinakeelse nimetuse Scrophularia ja lisas nodosa 1753. aastal – see viitab paisunud risoomidele, mis meenutavad üles paistetanud skrofuloosseid lümfisõlmi^[5] (tuberkuloosi vorm).