Jäälahing

Jäälahing oli 5. aprillil 1242 Peipsi-Pihkva järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures toimunud relvakonflikt katoliikliku Tartu piiskopiriigi ja Saksa ordu vägede ning Vene õigeusku Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši sõjasalkade vahel.

Lämmijärve paiknemine kaardil (punase joonega)

Jäälahing
Jäälahing. Miniatuur (u. 1560-1570) tsaar Ivan Julma tellimusel valminud koguteosest Litsevoi letopisnõi svod
Toimumisaeg	5. aprill 1242
Toimumiskoht	Lämmijärv
Tulemus	Novgorodlaste võit
Osalised
Novgorodi vabariik Vladimiri-Suzdali vürstiriik Pihkva vürstiriik Liivi ordu Tartu piiskopkond
Väejuhid või liidrid
Aleksander Nevski Andrei Jaroslavitš Andreas von Velven Hermann von Buxhövden
Jõudude suurus
5000[1] 700-800
Kaotused
Langenute, haavatute või vangi langenute arv teadmata. Liivimaa vanema riimkroonika järgi: 20 rüütlit langenud 5 rüütlit vangi langenud Novgorodi esimese kroonika järgi: 400 sakslast langenud 50 sakslast vangi langenud "Lugematul arvul" eestlasi langenud[2]

Sõjategevuse kirjeldus

Sõjategevus enne Jäälahingut

1242. aasta kevadel asusid Novgorodi vürst Aleksander Jaroslavitši (Aleksander Nevski) väed sõjakäigule Pihkva vürstiriigi vastu ning vallutasid Pihkva ja Irboska. Seejärel tegid Aleksander Jaroslavitši väesalgad rüüsteretki ka Tartu piiskopiriiki ja Saksa orduriigi aladele Kirde-Lätis.^[3][4]

Kuuldes Aleksander Jaroslavitši vägede sissetungist ja rüüstamistest, kogusid Tartu piiskop Hermann von Buxhövden ja Saksa ordu Liivimaa maameister Andreas de Velven kokku oma väe, millega sissetungijatele vastu minna. Selles piiskopi ja ordu väeüksuses võis olla kokku 700–800 meest^[5] (üksuse suuruseks on pakutud ka 2600^[6]), Liivimaa vanem riimkroonika pakub katoliiklaste väe suuruseks 500–1000 meest.

Novgorodi vürsti poolel osalesid ka ratsanikud-vibukütid; kas need liitlased olid lähetatud Mongolite riigist või pärit mõnest turgi rahvast (nt polovetsid) – ajalooallikatest ei selgu.^[7] Arvatakse, et tõenäoliselt toodi nad Aleksander Jaroslavitši venna Andrei poolt Suzdalist koos sealse družiinaga.^[viide?]

Tartu piiskop Hermann von Buxhövden oli juba 79-aastane ja oma kõrge ea tõttu ilmselt kaasa ei läinud; vägede juhtimine jäi Andreas de Velveni ja võib-olla ka mõne komtuuri õlgadele. Nende vägi vallutas Irboska tagasi.^[5]

Irboska lähedal leidis aset ka väiksem lahing katoliiklaste väe ja ühe väiksema novgorodlaste väesalga vahel. Lahing, mis toimus Mooste soo lähedal, osutus katoliiklastele võidukaks. Selles hukkus ka novgorodlaste väejuhataja Domaš Tverdislavitš.^[8]

Jäälahing

1242. aasta 5. aprilli varahommikul alustasid piiskopi ja ordu väed ratsarünnakut Novgorodi vägede vastu, mis olid ilmselt üles rivistatud Lämmijärve idakaldale.^[9]

Ordu rüütlid koos piiskopivasallide ning eesti talupoegadest sõduritega moodustasid n-ö seanina formatsiooni, kus ordu komandörid ja teised olulised liikmed olid kõige ees, tagapool asusid tavalised ratsanikud.^[10]

Rüütlite rünnak murdis vastasväe keskelt pooleks, kuid kohtas siis rasket vastupanu ning jäi ilmselt hoo kaotamise tõttu seisma.

Venelaste arvulist ülekaalu näitab ka see, et Liivimaa vanema riimkroonika järgi läks ühe rüütli vastu ligi 60 Novgorodi sõdurit. Samal ajal asus ülejäänud rüütlivägi koos eestlastest sulastega põgenema. Põgenevaid vaenlasi olevat novgorodlased ajanud kuni Soopoolitseni taga.^[10]

Kaotused

Lahingus hukkus umbes 20 rüütlit ning vangi langes 6, rohkem neid lahingus ilmselt ei osalenudki.^[11]

Novgorodi poolte kaotusi pole allikates välja toodud, kuid suure tõenäosusega olid need Saksa ordu ja Tartu piiskopi omadest suuremad.^[11]

Sajandeid hiljem venelaste seas legendiks saanud lugu, milles saksa ristirüütlid lahingu ajal läbi jää vajusid ja uppusid, tegelikult ilmselt ei toimunud.^[11]

Vene leetopisside versioon

Aleksander Nevski

Venemaa ja nõukogude ajaloolased on tõlgendanud toimunud relvakonflikti Saksa ordu kallaletungina rahumeelsele Novgorodile, võrreldes seda ka 1930. aastatel toimunud Natsi-Saksamaa ekspansiooniga.^[12]

Vene väes, mis põhiliselt koosnes Novgorodi maakaitseväest, oli Vene leetopisside andmetel 15 000 kuni 17 000 sõdalast vürst Aleksander Jaroslavitši juhtimisel. Ristirüütlite väega, kus olevat lisaks ordu ja piiskopi väeüksustele olnud kaasas ka taani sõdalasi, oli leetopisside järgi kokku 10 000–12 000 meest Andreas von Velveni juhtimisel.^[viide?]

Lahingu võitsid Aleksander Jaroslavitši juhitud väed. Surma sai üle 400 rüütli ja 40–50 võeti vangi. Paljud rasketes raudrüüdes sõjamehed uppusid, kuna jää murdus hobuste ja meeste rüüde raskuse all. Vene väes langenute hulk on teadmata.^[11]

Jäälahinguga pandi seisma sakslaste edasitung itta, ^[viide?] kuid sellest hoolimata korraldasid Saksa ordu ja selle liitlased ka pärast Jäälahingut itta mitmeid sõjaretki:

• 1253 – Saksa orduvägede sõjaretk suvel Pihkvasse, piiramise käigus põletati linnust ümbritsev asula.
• 1256 – Ordu, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel tegid retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist. Novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.
• 1269 – orduvägede rünnak Pihkvamaale, Irboska vallutamine ja mahapõletamine, Pihkva kümnepäevane piiramine ja rahulepingu sõlmimine.
• 1307 – orduväed piirasid Pihkvat ning venelased olid sunnitud sõlmima linnale kahjuliku vaherahu.
• 1323 – kevadel tegid orduväed sõjakäigu Pihkva vastu ning piirasid linnust kolm päeva.
• 1323 – mais tegid Saksa ordu Preisimaa haru väed uue sõjaretke Kuldīga komtuuri Eberhard von Monheimi juhtimisel Pihkva alla ning piirasid seda 18 päeva.
• 1341–1343 – Liivimaa-Pihkva sõda oli ordu, Taani Eestimaa hertsogkonna ja Pihkva vürstriigi vägede vahel peetud sõjaretkedest koosnenud sõjaoperatsioon Eesti- ja Pihkvamaal.
• 1349 – orduvägede sõjaretk Pihkvamaale.
• 1501 – Wolter von Plettenberg tungis suure sõjaväega Venemaale, retk oli esialgu edukas, aga siis katkestati. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel Vene vägesid Seritsa lahingus ja 8. septembril vallutasid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema.
• 1502 – uus ordu (Plettenbergi) retk Venemaale ja Smolino lahing, kus venelased pidid taanduma.