Karistus

Karistus, laste kasvatusest kuni kriminaalkaristusteni, on autoriteedi määratud kasvatus- ja mõjutusvahend mingi vastuvõetamatu teo eest. Põhjuseks võib olla lapse enda turvalisuse tagamine, sotsiaalse vastavuse kehtestamine, normide kaitsmine, tulevaste kahjude ennetamine ning seaduse säilitamine ja õigusriigi põhimõtete austamine.^{[1][2][3][4][5]}

Nõia põletamine

Karistus on enamasti sotsiaalse sunduse vorm, kuid näiteks usulistel põhjustel karistab inimene end ise.

Karistuseks võib olla näiteks trahv, vangistus, ihuline nuhtlus, või millestki meeldivast ilma jäämine. Karistatav võib olla nii inimene kui ka loom. Autoriteet, kel süüdlase üle võim on, võib olla üks või mitu inimest, ja karistuse võib läbi viia ametlikult seaduse järgi ning ka mitteametlikult ühiskondlikes situatsioonides nagu perekonnas.^[2] Mõjutusvahendid, mis pole autoriteedi põhjustatud ega püüa karistatavat parandada või paremale teele suunata, ei peeta selle definitsiooni järgi üldsegi karistuseks, vaid hoopis kättemaksuks.^[4]

Karistamine võib olla sotsialiseerimise lahutamatu osa ja soovimatu käitumise karistamine on tihti pedagoogika või käitumisharjumuste süsteemi osa, mis hõlmab ka hüvesid.^[6]

Definitsioonid

Filosoofias

Paljud filosoofid on karistusele definitsiooni mõelnud.^{[1][2][3][4][5]} Läbivad aspektid, mida karistust selgitades silmas peetakse, on järgmised:

1. selle kehtestab autoriteet;

2. see tekitab õigusrikkujale kahju;

3. see on väärteo toimepaneku tagajärg;

4. isik, kellele kahju määrati, võetakse kuriteo eest vastutusele,

Psühholoogias

Psühholoogias on karistus mis tahes muutus väärtegija elus, mis edaspidi selle väärteo toimepaneku tõenäosust kahandab. Karistatakse käitumist , mitte selle toimepanijat.

Psühholoogias rakendatakse karistust ebameeldiva stiimuliga (positiivne karistus) või meeldiva stiimuli eemaldamisega (negatiivne karistus). Näiteks lisanduvad kodutööd ja vitsa andmine on positiivsed karistusmeetodid, kuid koduarest või telefoni konfiskeerimine on negatiivsed meetodid.

See, kas muutuseks üldse karistus on, määrab asjaolu, kas nuhtlus ka sama käitumise tõenäosust vähendab. Näiteks piinarikas stiimul, mis toimiks enamiku inimeste peal karistusena, võib masohhisti väärtegudele hoopis innustavalt mõjuda; nuhtlus, mille eesmärk oli karistada, ei mõjunud karistusena, mistõttu pole see psühholoogia kohaselt üldsegi karistus.

Sotsiobioloogias

Vahel nimetatakse karistuseks kättemaksu või moraalset agressiooni, mida on täheldatud kõigi sotsiaalsete loomaliikide seas. Juhtivad sotsiobioloogid järeldavad, et tegemist on evolutsiooniliselt stabiilse strateegiaga, mis valitakse, kuna see soodustab ühist käitumist.^[7]

Karistus õigusteaduse valdkonnas

Kuritegude uurimist ja praktikat, eriti seda, mis kehtib vangistuse kohta, nimetatakse penoloogiaks või sageli tänapäeva tekstides parandusteks; selles kontekstis nimetatakse karistusprotsessi eufemistiliselt "parandusprotsessiks".^[8] Karistuste uurimine hõlmab sageli ka sarnaseid ennetusuuringuid.

Läänemaailmas kasutatakse karistuse põhjendamiseks nelja mõistet: kättemaks, hoiatus, taastusravi ja vangistus. Viimases võidakse rakendada täielikku eraldatust, et kurjategija potentsiaalsete ohvritega kokku ei puutuks.^[9] Neljast põhjendusest ainult kättemaks on osa karistuse definitsioonist, sest see on ainus kindel tulemus: kurjategijale makstakse tema väära käitumise eest seaduslikult kätte.^[2] See, kas inimene sellest miskit ka õpib, on juba suhteline. Erinevalt tavapärasest kättemaksust pole see isiklik.

Karistused erinevad oma raskusastmelt ning võivad avalduda sanktsioonidena nagu näiteks ettekirjutused, privileegide või vabaduse võtmine, trahvid, vangistused, vallandamine, valu tekitamine, amputatsioon ja surmanuhtlus. Kehaline karistus tähendab karistusi, mille puhul rakendatakse füüsilist valu. Karistus võib olla nii aus kui ka ebaaus olenevalt selle raskusastme ja karistuse proportsioonist.^[3]

Karistuse rakendus

Karistusi rakendatakse mitmesugustel eesmärkidel, enamasti ühiskonna või perekonna määratletud nõuetekohase käitumise julgustamiseks ja jõustumiseks. Kohuse otsustusel karistatakse kurjategijat trahvide, kehalise karistuse või vabadusekaotusega, näiteks vanglaga; kinnipeetavatel on risk saada täiendavaid karistusi sisereeglite rikkumise eest. Lapsi ja õpilasi võivad karistada nende harijad (peamiselt vanemad, eestkostjad või õpetajad, juhendajad ja treenerid).

Orjasid ja teenijaid karistavad nende isandad või omanikud. Töötajaid karistatakse lepingulise trahvi, palga vähendamise või töölt vallandamiseka. Enamik hierarhilisi organisatsioone, nagu näiteks sõjaväe- ja politseijõud või kogudused, kasutavad oma jäika õigussüsteemi.

Karistuse õigustatuse teooriad

Kriminaalõigussüsteemis kasutatakse viit peamist karistusteooriat, milleks on hoiatus, rehabilitatsioon, vangistus, (seaduslik) kättemaks ja hüvitamine^[10]. Iga teooria peamine eesmärk on edasisi kriminaalkuritegusid ära hoida.

• Hoiatuse teooria püüab inimesi veenda olema seadusekuulelikud ja kuritegudest hoiduma. See põhineb inimese ratsionaalsel mõtlemisel, et parem on nautida füüsilist ja emotsionaalset vabadust kui kogeda valu, süütunnet või kahetsust. Sellest perspektiivist lähtuvalt muutuvad väärteod inimese jaoks ebamugavaks, sest kuriteost tulev kasu ei korva üle sellega kaasnevat ebameeldivat karistust.^[10] Selleks, et hoiatus ka toimiks, peab sanktsioon olema tõsisealtvõetav ja kindlalt määratletud. Nii tekib inimesel täpne arusaam sellest, mis juhtub, kui ta mõne kuriteo sooritab, ja teab, miks sellest üldse hoiduda tuleb.
• Rehabilitatsiooniteooria puhul püüab karistussüsteem kurjategijat ümber õpetada või terveks ravida. Selle teooria järgi sooritavad kuritegusid need, kel on mõni haigus, psüühiline või sotsiaalne häire, mis põhjustab ka nende süütegusid. Inimesed, kes pole tahtlikult kellelegi halba teinud, kuid pole väärtegu oma konditsiooni tõttu ka ära saanud hoida, tunnistatakse süüdimatuteks, lastakse vangist vabaks ja määratakse sundravile.^[10]
• Vangistuse teooria kaasab tihti füüsilist piirangut õigusrikkujatele, et nad teisi ohvriks ei saaks teha. Sel viisil püütakse ära hoida ka teisi kuritegusid ja isoleeritakse seaduserikkujad ülejäänud ühiskonnast. Üksinduses olles on kurjategijal aega oma tegude üle järele mõelda. Võimalik, et ta hakkab neid kahetsema ega taha neid enam korrata. Vangistus kui selline ei tähenda ainult riiklikku karistust, vaid ka lastekasvatuses rakendatavat koduaresti või statsionaarset ravi.^[10]
• Seaduslikku kättemaksu õigustatakse iga rikkumise korral, olenemata selle raskusastmest. See toetub kriminaalõigustikus süsteemis "silm-silma vastu" kontseptsioonile. Selle teooria kohaselt väärivad kurjategijad oma valede tegude eest karistust. Paljud, kes kättemaksuteooriat toetavad, leiavad, et on moraalselt vale lasta süüdlastel karistuseta pääseda. Kättemaksu osaliseks ei saa süütud ega süüdimatud. Näiteks ei saa vaimsete häiretega inimest karistada, kuna ta pole kuriteo sooritamisest teadlikud olnud.^[10]
• Hüvitamise teoorias tagastab süütegija kannatanule oma põhjustatud kulud. Hüvitamine on justkui oma väärteo heakstegemine, et kannatanu saaks edasi elada nii, nagu vahejuhtumit poleks toimunudki.^[10] Hästi rakendub see liikluses, kus süüdlane korvab kannatanu auto remondikulud. Selle teooria põhiline eesmärk on taastada mõlema osapoole terviklikkus ja hoolitseda selle eest, et nad saaksid olla osa turvalisest ühiskonnast.

Põrgu kui karistus

Maailmareligioonides nagu näiteks kristluses ja islamismis usutakse, et inimese suurima karistuse, milleks on igaviku veetmine põrgus, määrab kõrgeim autoriteet, kelleks on Jumal. Väärteod vastavad pattudele ja põrgus otsitakse neile läbi kannatuse ja kahetsuse lunastust.

Nii mõneski religioosses kultuuris, näiteks kristluses ja islamis, kujutatakse põrgut valuliku ja leegitsevana, mis põhjustab palju süütunnet ja piinasid ^[11][12]. Hoolimata enim levinud põrgu kujutisest kui leegitsevast maailmast nähakse teistes kultuurides seda ka kui väga külma kohta, näiteks budistlikud kirjeldused hõlmavad võrdselt külmasid ja kuumasid põrguid (vt. budistlik põrgu). Ka Dante teoses "Inferno" on põrgu 9. ring jäätunud vere ja süütunde järv ^[13].