Koduhiir
From Wikipedia, the free encyclopedia
Koduhiir (Mus musculus) rahvapäraselt majahiir[2], on hiirlaste sugukonda hiire perekonda kuuluv imetaja.
| Koduhiir | |
|---|---|
,_Москва.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Hiirlased Muridae |
| Perekond |
Hiir Mus |
| Liik |
Koduhiir |
| Binaarne nimetus | |
|
Mus musculus Linnaeus, 1758 | |
Koduhiirt on kodustatud ning teda peetakse lemmikloomana ja laborites katseloomana. Valge laborihiir on koduhiire albinootiline vorm[3][2]. Koduhiire baasil on loodud ka geneetiliselt muundatud hiired.
Levila
Koduhiir on inimkaasleja. Inimese abil on ta levinud kõikjale maailmas[4]. Tema arvukus sõltub inimasustuse tihedusest. Ta puudub vaid väga hõreda inimasustusega Kaug-Põhjas. Eestis on ta sage ja kõikjal levinud.[3][2]
Välimus
Koduhiire tüvepikkus on 6–10 cm, millele lisandub 5–11 cm pikkune saba. Kaal on 18–30 g. Värvus on muutlik, aga valdavalt hall[3].[4]
Hiir on väiksem kui rott. Sellepärast võib hiir olla umbes rotipoja suurune. Kui võrrelda hiirt ja rotipoega, siis on hiirel suuremad kõrvad ja pikem saba.[5]
Koduhiirel on iseloomulik nn hiirelõhn. Seda eritavad muskusnäärmed.[3]
Genoom
Haploidne hiire genoom koosneb 20 kromosoomist, mille seas on 19 on autosoomi ehk mittesugukromosoomi ja 2 sugukromosoomi. Selle maht on ligi 2,7 Gbp.[6]
Hiire sekveneeritud genoom avaldati 2002. aastal.[7]
Elupaik
Talvel elab koduhiir vaid hoonetes, suvel ka asulate lähedal põldudel, aedades ja võsas[3][2]. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased[2]. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge[3].
Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist.[5]
Eluviis
Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks.[5]
Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud.[3][2]
Toitumine
Koduhiir on kõigesööja[3]. Valdavalt toitub ta inimese ja koduloomade toidust ja jäätmetest[3]. Looduses sööb ta taimede rohelisi osi, seemneid, viljateri ja putukaid[3]. Ta kogub ka väikesi tagavarasid.[2]
Paljunemine
Hoonetes sigib koduhiir aasta ringi, 5–8 korda aastas. Looduses sigib ta vaid soojal ajal, Eestis aprillist oktoobrini, paar-kolm korda aastas. Tiinus kestab 21 päeva. Pesakonnas on 3–8 poega, aga rekordiliselt on täheldatud 21 poega. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning kaaluvad kõigest 1 g. Nende silmad avanevad alles 12–15 päeva vanuselt ja poegi imetatakse 18 päeva. Pojad saavutavad iseseisvuse ja suguküpsuse 2 kuu vanuselt.[3][2]
Eluiga
Looduses on koduhiirte eluiga keskmiselt 3 kuud[2]. Vangistuses elavad nad sageli 2–3 aastat. Laboritingimustes on koduhiir elanud üle 4 aastaseks.
Kahjulikkus
Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusid[3]. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla[2]. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi[5].
Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks.
Minevikus võideldi koduhiirte vastu peamiselt nii, et kodus peeti hiirtest toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse.
Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt.[5]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.