Kogukonnasisene vahetussüsteem

Kogukonnasisese vahetussüsteemi (The Community Exchange System, CES) mõiste märgib globaalset kohalike kogukondade ühisprojekti, mille eesmärgiks on edendada kohalikku, kogukonna sisest kaupade ja teenuste vahetust ilma riigis ametlikult käibel oleva fiat-/võlarahata.

Ajalugu

Kogukonnasisese vahetussüsteemi asutasid Tim Jenkin (õpetaja ja apartheidi vastane) ja Don Northcott 2003. aastal Kaplinna Ajapangana (Cape Town Talent Exchange) projekti raames.^[1] Tehingute vormistamiseks kasutatakse digitaalset makseühikut, mida nimetatakse „talendiks“. Projektiga taheti puuduses olevatele inimestele ja slummide tõrjutud elanikele (Kaplinnas Khayelitsha), kellele pangad keelduvad teenuste pakkumisest, pakkuda võimalust vahetada oma tooteid ja parandada majanduslikku toimetulekut.^[2]

Algselt järgis projekt LETS’i põhimõtteid ja sellega loodi kohalik rahata mittetulunduslik börs, mille liikmed registreeriti ja kes müüsid sel oma tooteid kasutades selleks oma arvestusühikuid: LETS Credits“. ^[3] Tegevuse käigus, kulude vähendamiseks ja tegevusala laiendamiseks, arendati välja tarkvara ning internetipõhine lahendus. 2008. aastal registreeriti ametlikult tulu mittetaotlev ettevõte Community Exchange Systems Ltd, millest hiljem kasvas välja rahvusvaheline ettevõte CES International. 2019. aastal oli sellele ettevõttel neli CES-serverit (Kaplinnas, Taiwanil ja Austraalias kaks), mis teenindavad kogu rahvusvahelist võrgustikku. Võrgustikku kuuluvad ka Hispaania Integraal CES, mis teenindab Euroopa ja Ladina-Ameerika kogukondi ning Genfis asuv CommunityForge.net. 2021. aasta seisuga on sellel esindused 103. riigis ning neid ühendab CES’i veebisait, mis võimaldab ka teostada vahetusi ülemaailmsel tasandil. Eestist osalevad selles projektis kaks kogukonda  (Seto turg ja Laagri ajapank). Igal kogukonnal on oma „valuuta“, mille haldussüsteem salvestab toimunud tehingud oma kontosüsteemis. Enamik tehinguid toimub vastastikuse krediteerimise, kuid mõned ka ajapanga  põhimõttel. Mõned kasutavad paralleelselt veel paberraha, e-raha kaasaskantava vormina.^[4]

Toimimine

Vahetussüsteemiga ühinemiseks saavad uute vahetusringide algatajad esitada avalduse veebilehe kaudu ning sellega ühinenutele avatakse CES-is oma konto. Sellel toimuvad tehingud piirduvad oma kogukonnaga, kuid see avab ka kasutajatele ligipääsu kauba või teenuse põhiselt liigitatud turusegmendile, milles nad saavad teha pakkumisi ning teostada tehinguid globaalses mastaabis.

Isik, kes soovib süsteemiga ühineda, esitab enda andmed kohalikule vahetusringile (börsile) ja talle avatakse oma konto. See annab ligipääsu veebikogukonnale, mis on mõneti sarnane sotsiaalvõrgu suhtluskeskkonnale. Selles keskkonnas saavad isikud pakkuda oma kaupu ja teenuseid, mille eest nad ostjatelt krediiti, mida kasutades saavad nad omakorda osta enesele vajalikku teistelt müüjatelt.^[5]

Reeglina on igal vahetusringil oma „raha“ või mõõtühik, millega fikseeritakse tehingud ja jälgitakse väärtuste liikumist ühelt isikult teisele. Raamatupidamisarvestus on avalik, s.t igaüks võib vaadata teiste arvete saldot. Tehingutele on reeglina kehtestatud miinimum- ja maksimumpiir, s.t arve kasutaja võib maksimaalselt 20 tovi võrra minna miinusese või teenida korraga samas suurusjärgus.^[6]

Mõju

Kogukonnasisene vahetussüsteem võimaldab igal inimesel, s.h puudust kannataval, eakatel ja töötutel teenida toimetulekuks vajalikke vahendeid kui ta on nõus tegema tööd, millele turul on nõudlust. Samuti saab igaüks osta enesele vajaliku teenuse. Seejuures ei takista teda enam pankade soovimatus avad talle arvet ning kvalifikatsiooninõuded. Selles süsteemis saab igaüks panustada ja saada selle eest väärilise tasu.^[7]  

Probleemid

Nagu igasuguse süsteemiga, nii kaasnevad ka selle ülalpidamisega kulud, mille selle kasutajad peavad katma. Tänu internetile ja digitaalsele maksevahendile on need väiksemad, kuid siiski reaalsed. Nende kulude katmiseks tuleb kehtestada kas tehingutasu või perioodilise tasu maksmise kohustus.^[8]

Süsteem on tulemuslik vaid siis, kui sellega ühineb piisavalt suur arv kogukonna liikmeid ja nad aktsepteerivad makseid selles vääringus. Süsteemis peavad osalema nii tarbijad, kaupmehed kui ka tööandjad.

Probleeme võivad tekitada ka need isikud, kes ühinevad sellega eesmärgiga saada kasu pettuse läbi. Praktiline kogemus on siiski näidanud, et süsteemi on raske petta, kuna raamatupidamine on avalik ja allutatud n.ö naabrivalvele.^[9]