From Wikipedia, the free encyclopedia
Kuramaa kubermang (saksa keeles Kurländisches Gouvernement, läti keeles Kurzemes guberņa, vene keeles Курляндская губерния) oli haldusüksus Venemaa keisririigis, Venemaa vabariigis ja Nõukogude Venemaal aastatel 1796−1918. Kubermangu pealinn oli Miitavi.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Kuramaa kubermang | |
|---|---|
| saksa keeles Kurländisches Gouvernement | |
| läti keeles Kurzemes guberņa | |
| vene keeles Курляндская губерния | |
  Venemaa lipp
Kuramaa kubermangu vapp
| |
| Pindala: 27 290 km² | |
| Elanikke: 652 570 (1885) | |
| Rahvastikutihedus: 23,9 in/km² | |
| Kubermangulinn: Mitau ehk Jelgava (Mitau) | |
 Kuramaa kubermang 1821. aastal |
Kuramaa oli enne Poola kolmandat jagamist 1795. aastal autonoomne riik, mida valitses Bironite dünastia ja mis oli Rzeczpospolitaga vasallisuhtes. Sama aasta märtsis kogunes Kuramaa rüütelkond Miitavis ja Piltene rüütelkond Aizputes maapäevale, kus otsustati lüüa lahku vasallisõltuvusest Rzeczpospolitaga ja liituda Venemaa Keisririigiga. Keisrinna Katariina II 15. märtsi manifestiga kuulutati Kuramaa ja Piltene Venemaaga liidetuks. 15. aprillil võttis keisrinna vastu Kuramaa ja Piltene rüütelkondade esindajad, kes andsid 20. aprillil keisrinnale senatis ustavusvande. Kuramaa ja Piltene kindralkuberneriks määrati kindralporutšik Peter Ludwig von der Pahlen. 27. novembril kehtestati juliuse kalender.
Pikemalt artiklis Kuramaa asehaldurkondJaanuaris 1796 laiendati liidentatud territooriumile asehalduskorraldus. Ametisse määrati tsiviilkuberner, kelleks sai Kuramaalt pärit kindralmajor Gustav Matthias Jakob von der Wenge gen. Lambsdorff (1745–1823). Selline korraldus jäi kehtima kuni augustini, mil asehalduskord kaotati ja selle asemel moodustati Kuramaa kubermang.
1812. aasta sõja ajal vallutas Kuramaa Prantsusmaa marssal Étienne Macdonaldi X korpus. Juulis hõivasid prantslased kubermangu pealinna Miitavi, päev varem anti üle Liibavi.[1] Augustis seati sisse administratsioon, mida juhtisid esialgu intendendid Jules de Chambaudoin ja Charles de Montigny (august-oktoober), seejärel Jacques David Martin (oktoober-detsember). Prantsusmaa okupatsioon kestis kuni detsembrini.
Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogiriik (1918)I maailmasõja ajal 1915. aasta suvel okupeeris kubermangu Saksamaa ja selle valitsusasutused evakueeriti Tartusse. Kuni 1917. aastani oli ametis veel kuberner, kuid oma võimu ta teostada ei saanud. Õiguslikult eksisteeris kubermang kuni Brest-Litovski rahuni (3. märts 1918), millega Venemaa loobus õigustest Kuramaale. 8. märtsil kuulutati välja Kuramaa hertsogiriik, mida Saksamaa tunnustas nädal aega hiljem. Novembris sai endisest kubermangust Läti Vabariigi osa.
Kuramaa kubermang asus Venemaa keisririigi Läänemere kubermangude lääneosas, piirnedes läänes Läänemere, põhjas Liivimaa kubermangu, idas 1796−1802 Valgevene, seejärel Vitebski kubermangu ja lõunas Kovno kubermanguga.
Pikemalt artiklis Kuramaa kuberneride loendKubermangu valitsejaks olid Kuramaa tsiviilkubernerid, kes allusid Balti kubermangude kindralkuberneridele. Venemaa keisririigi valitseja esindaja – kuberneri juhtimisel tegutses Kuramaa kubermanguvalitsus, kuhu kuulusid: kuberner, asekuberner, kolm osakonnajuhatajat ja assessor. Kubermanguvalitsusele lisaks omasid suurt tähtsust Kuramaa seisuslik omavalitsus Kuramaa rüütelkond ja Kuramaa maapäev.
Pikemalt artiklis Balti erikord Pikemalt artiklis Kuramaa rüütelkond, Kuramaa rüütelkonna aadlimatrikkelKuramaa kubermangu haldusjaotus erines teistest Balti kubermangudest. Hertsogiriigi pärandina säilisid seal XIX sajandi teise pooleni haldustasemena ülemhauptmankonnad (Oberhauptmannschaft) ja hauptmankonnad (Hauptmannschaft). Kaks hauptmankonda moodustasid ülemhauptmankonna. Kui Liivi- ja Eestimaal olid haldus- ja politseiasutused igas kreisis, siis Kuramaal olid need ülemhauptmankonna tasemel. 1888. aastal ülemhauptmankonnad kaotati ja hauptmankonnad nimetati ümber kreisideks. Erinev oli ka kihelkondlik korraldus. Kuramaal oli haldusüksuseks poliitiline kihelkond (Politisches Kirchspiel), mis hõlmas rüütlimõisaid, kellel oli maapäeval hääleõigus; seetõttu on neid nimetatud ka valimisringkondadeks (Wahlkreis). 1912. aastal oli selliseid kihelkondi kubermangus 33. Poliitiliste kihelkondade kõrval olid olemas ka kirikukihelkonnad (Pfarrerkirchspiel), mille arv XX sajandi algul oli 103. XIX sajandi jooksul toimus haldusjaotuses mitmeid muudatusi.
.jpg)
Pärast Kuramaa hertsogiriigi ja Piltene liitmist Venemaaga säilitasid mõlemad piirkonnad oma senise halduskorralduse.
Pikemalt artiklis Kuramaa asehaldurkondJaanuaris 1796 laiendati Kuramaale teiste Venemaa haldusüksuste eeskujul asehalduskorraldus, mis jäi kehtima kuni augustini.[2] Asehaldurkond koosnes üheksast maakonnast ehk kreisist.[3] Lõunas piirnes asehaldurkond Vilno asehaldurkonnaga, põhjas asus Riia asehaldurkond ja kirdes Polotski asehaldurkond.
Asehalduskorralduse kaotamine ja Kuramaa kubermangu moodustamine tõi kaasa muudatusi halduskorralduses. Senise üheksa kreisi asemel oli Kuramaal maakondi nüüd viis. Jēkabpilsi kreis kaotati ja selle alad ühendati Jaunjelgava kreisiga. Bauska kreisi alad liideti Miitavi kreisiga. Samuti kaotati Aizpute, Liibavi ja Vindavi kreisid. Osa nende aladest liidendati Kuldīga kreisiga. Uue haldusüksusena loodi Piltene kreis. Tukumsi kreisis tehti mitmeid territoriaalseid muudatusi. Eristaatus oli Piltene kreisil ehk distriktil, mis oli kubermangu iseseisev osa ja mida valitses maanõunike kolleegium. Kubermang piirnes lõunas Leedu, põhjas Liivimaa ja kirdes Vitebski kubermanguga.
._Courland_Governorate.jpg)
1819. aastal toimunud haldusreformi käigus Piltene ala eriseisund kaotati. Kubermanguga liideti Kovno kubermangu Palanga asula ja piirkond, mis piirnes Heiligen Aa (Šventoji) jõega. Ārlava kihelkond liideti aga Talsi kreisiga. Kubermang koosnes nüüd viiest ülemhauptmankonnast (nimetatud ka kreisideks), mis igaüks jagunesid omakorda kaheks hauptmankonnaks ehk kreisiks (kokku oli neid kümme). Kihelkondi oli 33, linnu 11, aleveid kümme, slobodaasid kaheksa (need asusid kõik Ilūkste kreisis) ja rüütlimõisaid 739.
1888. aastal kaotati ülemhauptmankonnad ja hauptmankonnad nimetati ümber kreisideks.
Kuramaa kubermangus tegutsesid luteri usu, kreekakatoliku kirik ja rooma katoliku kiriku kogudused.
Kubermangus asusid laevatatavad sadamad: Läänemere ääres Vindavi sadam ja Liibavi sadam, Miitavi, Jaunjelgava ja Jēkabpilsi jõesadamad Lielupe jõel.
Kubermangu idaosa läbis Dünaburgi juures Peterburi–Varssavi raudtee Ostrovi–Dünaburgi raudteeharu, Riia–Miitavi raudtee, Riia–Tukumsi raudtee, Miitavi raudtee, Liibavi-Aizpute raudtee, Moskva–Vindavi raudtee.
Kubermangus asusid postiteed (traktid), üldpikkusega 589 ½ versta ning 23 postijaama:
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuramaa kubermang |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
