Louis XII

Louis XII (27. juuni 1462 Blois – 1. jaanuar 1515 Pariis) oli Prantsusmaa kuningas alates 1498. aastast.^[1] Ta kuulus Valois' dünastia Orléansi harusse ning jäi ainsaks Prantsuse kuningaks, kes seda haru esindas.^[1]

Louis XII (umbes 1514)

Tema vanemad olid Orléansi Charles ja Marie de Clèves.^[1]

Lisaks sisepoliitilistele reformidele jätkas Louis XII ka aktiivset välispoliitikat. Cambrai liiga sõjas tungis ta Itaaliasse ja vallutas Milano hertsogiriigi. Tal õnnestus peaaegu vallutada ka Napoli kuningriik, kuid Lõuna-Itaaliat valitsenud Aragóni kuningas Fernando II kuulutas talle seepeale sõja. Tulemuseks oli Prantsusmaa vägede taganemine ja 1512. aastal tuli Louis’il loobuda ka Milanost.

Pärast Hispaania sõjalist edu oli Louis XII sunnitud sõlmima Blois’ lepingu, millega tunnistas Napoli kaotust Hispaaniale ning sõlmis kolmeks aastaks vaherahu, mis peatas sõjategevuse Itaalias. Vaherahu tulemusena jäi Napoli Hispaania kontrolli alla, mistõttu kujunes Apenniini poolsaarele Hispaania ülemvõim, mis algas just Lõuna-Itaalias.

Abielud ja järeltulijad

Louis XII esimene abielu sõlmiti 1476. aastal kuningas Louis XI tütre Jeanne de France’iga. Abielu kestis ligi 20 aastat, kuid jäi lastetuks. Kui Louis XII 1498. aastal Prantsusmaa troonile tõusis, tühistas ta paavsti loal selle abielu, põhjendades otsust järeltulijate puudumisega.^[1]

Samal aastal abiellus Louis XII oma eelkäija, kuningas Charles VIII lese ja Bretagne’i hertsoginna Annega, et kindlustada Bretagne’i hertsogkonna jäämine Prantsusmaa koosseisu. Abielust sündis kaks tütart – Claude ja Renée –, kuid mitte meesliini troonipärijat. Vanem tütar Claude abiellus hilisema Prantsusmaa kuninga François I-ga

Pärast Anne’i surma abiellus Louis XII 9. oktoobril 1514 kolmandat korda, seekord Inglismaa kuninga Henry VIII noorema õe, 18-aastase Mary Tudoriga. Louis XII suri aga juba kolm kuud hiljem, 1. jaanuaril 1515, ilma et oleks saanud troonipärijat.^[2]