Luksemburgi dünastia oli keskaegne Euroopa kuninglik perekond. Mitmest dünastia liikmest sai ajavahemikul 1308–1437 Saksa-Rooma riigi keiser. Luksemburgide valdusse kuulusid ka Böömimaa ja Ungari. Dünastia viimane esindaja oli keiser Sigismund, kelle surma järel 1437. aastal läksid Luksemburgide valdused Burgundia hertsogkonna kätte.[1]
Ajalugu
Luksemburgi dünastia rajamine
Luksemburgide sünni- ja hiilgeajaks peetakse keskaega.
Aastal 963 lasi krahv Siegfried I ehitada endale tänapäeva Luxembourgi linna Lucilinburhuci (Lützelburg) lossi, mis andis oma nime Luksemburgi pealinnale ning hiljem ka riigile. Siegfried pärines kõrgest soost Wigerichede perekonnast Maasi-Moseli piirkonnast, ent tal puudus otseselt Luksemburgi krahvi tiitel. Selle tiitli sätestas hiljem, 1083. aastal Münsteri benediktiinide kloostris sõlmitud dokumendiga tema lapselaps Konrad I. Konrad I poeg Heinrich III (1070–1096) oli esimene krahv, kes muutis Luksemburgi lossi enda alaliseks elukohaks, mistõttu loetakse teda Luksemburgi esimeseks dokumenteeritud krahviks.[2]
Kõige esimene Luksemburgi krahvide perekond lõppes Konrad II surmaga 1136. aastal. Selleks ajaks oli alates Siegfriedist pärinenud samast perekonnast kaheksa krahvi.
- Siegfried I, 963–998
- Heinrich I., 998–1026, Siegfriedi poeg
- Heinrich II, 1026–1047, Friedrichi poeg
- Giselbert, 1047–1059, Salmi krahv, Heinrich II poeg
- Konrad I, 1059–1086, Giselberti poeg, nimetab ennast esimeseks Luksemburgi krahviks
- Heinrich III, 1086–1096, Konrad I poeg (ei abiellu ja sureb lastetuna)
- Wilhelm I, 1096–1131, Heinrich III vend (abiellus 1105. aastal Mathilde von Northeimiga)
- Konrad II, 1130–1136, Wilhelm I poeg (järeltulijad puuduvad)
Luksemburgi-Namuri dünastia
Kuna Wilhelm I ainsal pojal Konrad II-l ja Wilhelm I vennal Heinrich III lapsi ei olnud, läks Luksemburg Friedrich Barbarossa korraldusel üle Heinrich IV-le (Heinrich Pime). Heinrich IV ema Ermesinde oli Konrad I tütar ning Heinrich III ja Wilhelm I õde, aga ka Konrad II tädi. Ermesinde esimene abikaasa oli Albert II von Dagsburg, teine abikaasa aga Heinrich IV isa Gottfried von Namur (1068–1139).
Konrad II õde Luitgard (1120–1170) abiellus Grandpré krahvi Heinrich II-ga (1125–1211) ja Ermesinde poja Hugo von Dagsburgiga esimesest abielust.[2]
Heinrich IV (1136–1196) oli Namuri ja Luksemburgi krahv. Ta abiellus 1157. aastal Laurette d'Alsace'iga, abielu lahutati 1163. aastal; 1171. aastal abiellus ta Agnes von Gelderniga.
██ Habsburgid
██ Luksemburgid
██ Wittelsbachid
Luksemburgi-Limburgi dünastia
Heinrich IV ja Agnes von Gelderni ainus tütar Ermesinde abiellus krahv Theobald I von Bariga (1196–1214), kes pidas Otto von Burgundiga läbirääkimisi, et see Luksemburgi krahvkonnast loobuks. Läbirääkimiste tulemusel sai Ermesinde I-st Luksemburgi krahvinna. Theobald suri 13. veebruaril 1214 ja 27-aastane Ermesinde abiellus mais 1214 Limburgi hertsogi Walram IV-ga (* ~1175, † 1226). Walram IV surma järel 1226. aastal valitses Ermesinde 1247. aastani, kui krahviks sai Ermesinde ja Walram IV poeg Heinrich V. Sellest sai alguse Luksemburgi-Limburgi dünastia.[2] Heinrich V järeltulija Heinrich VII ajal tõusid Luksemburgi krahvid esimest korda Euroopa kõrgematele võimupositsioonidele.
- Walram IV, 1214–1226, Limburgi hertsog
- Heinrich V (Heinrich Blond), 1247–1281, Walram IV ja Ermesinde I poeg
- Heinrich VI, 1281–1288, Heinrich V poeg
- Heinrich VII, 1288–1313, Heinrich VI poeg, alates 1308. aastast Saksa-Rooma riigi kuningas, alates 1312. aastast keiser
- Johann I (Pime), ka Böömimaa Johann I ja Jan Pime, 1313–1346, Heinrch VII poeg, alates 1310. aastast Böömimaa kuningas
- Karl IV (Luksemburgis Karl I), 1346–1378, Johanni poeg; roomlaste kuningas (1346–1347), Saksa-Rooma riigi keiser 1355, pantis 1349. aastal oma esivanemate maa Trieri kuurvürstkonnale, 1353. aastal andis selle oma vennale Wenzelile ja nimetas Luksemburgi 1354. aastal hertsogkonnaks.
Heinrich VII nimetati Luksemburgi krahviks 1288. aastal, kui tema isa Heinrich VI sai Worringeni lahingus surma. 1308. aastal valisid kuurvürstid Heinrich VII roomlaste kuningaks (Rex Romanorum).[2] Ta organiseeris abielu oma poja Johann I ja Böömimaa Elisabethi vahel, mille tulemusel sai Johann Böömimaa kuningaks ja Luksemburgist omakorda Böömimaa osa. Johann I on tuntud ajaloos kui õilis rüütel, kes hukkus 1346. aastal Crécy lahingus, teenides Prantsuse kuningat. 1312. aastal kroonis paavsti legaat Heinrich VII Rooma keisriks.[3]
Pärast Heinrich VII valitsusaega päris Luksemburgi trooni veel kolm Luksemburgi dünastia liiget, neist kaks krooniti ka keisriks: Karl IV (1346–1378), Wenzel (1376–1400) ja Sigismund (1410–1437) 1354. aastal nimetas Karl IV Luksemburgi krahvkonna ümber hertsogkonnaks. Luksemburgide dünastia ekspansiooni tippaeg oli 1364. aastal, mil omastati Chiny krahvkond. Luksemburgid ei olnud kunagi varem omanud nii suuri maavaldusi.[3]
Iga valitseja vahetamise järel pöörasid Luksemburgid üha vähem tähelepanu maavaldustele. Maad loovutati tihti hüpoteegina laenude eest.
Luksemburgide valitsejasuguvõsa suri välja 1437. aastal keiser Sigismundi surmaga, kes oli sel ajal Luksemburgi suurhertsog. Tema tütar Elisabeth oli viimane Luksemburgidest hertsoginna, kes müüs Luksemburgi hertsogkonna 1441. aastal Burgundia hertsogkonnale.[1] Kui Philippe Hea oli ostuhinna tasunud, läks Luksemburg 1444. aastal Burgundia Madalmaade koosseisu. Burgundia režiim tugevdas Prantsusmaa mõju Luksemburgis, mistõttu jäi ka prantsuse keel ametlikuks asjaajamiskeeleks, mida kasutasid ka hilisemad dünastiad.
Luksemburgide dünastia märkimisväärsemad liikmed
- Siegfried – pani 963. aastal aluse Luksemburgide dünastia rajamisele. Esimene Luksemburgide dünastia krahv. Siegried kuulus aadlisuguvõsasse, kuid ei kandnud Luksemburgi krahvi tiitlit.[2]
- Krahvinna Ermesinde II – valitses aastatel 1197–1247. Oli Heinrich IV tütar. Krahvinna Ermesinde valitsusajal viidi läbi haldusreform.[4]
- Heinrich VII – valitses aastatel 1275–1313. Kui ta 1312. aastal krooniti Püha-Rooma riigi keisriks, saavutasid Luksemburgid oma võimsuse tipu. Dante pidas teda ideaalseks kristlikuks kuningaks.[5] Kui Heinrich VII Itaaliasse jõudis, tervitas Dante teda kui vabastajat. Heinrich VII sai peagi surma Siena sõjaretkel.[6]
- Böömimaa Johann (Jan Lucemburský) – Heinrich VII poeg. Krooniti 1310. aastal Böömimaa kuningaks.[4]
- Keiser Karl IV – valitses aastatel 1316–1378. Tema valitsemisaega on peetud Luksemburgide apogee kulminatsiooniks ja ekspansiooni tipuks.[4] 1354. aastal nimetas Luksemburgi krahvkonna ümber Luksemburgi hertsogkonnaks.[7]
- Keiser Sigismund – valitses aastatel 1368–1437. Nimetati 1433. aastal Saksa-Rooma riigi keisriks. Tal oli plaan luua Slaavi keisririik, mida valitseks Luksemburgide dünastia.[8] Keisri ja Ungari kuningana kuulusid talle suured valdused, kuid tema valitsemisaega ohustasid sõjad ning oht türklaste ees. Sigismundi on peetud 15. sajandi märkimisväärseimaks Saksa valitsejaks, ehkki tema tegelik võim koondus pigem Ungarisse. Ta pani oma tütre mehele Habsburgide ertshertsogile Albrechtile, pärast tema surma pidid dünastilise põhimõtte järgi minema tema valdused Ungaris, Böömimaal ja Saksamaal Habsburgidele. Luksemburgi dünastia pani aluse Habsburgide keisrivõimule.[9]
- Luksemburgi Elisabeth – keiser Sigismundi tütar. Oli abielus Habsburgide ertshertsog Albrecht II-ga, kes sai pärast Sigismundi surma keisriks.[10]
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
