ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat From Wikipedia, the free encyclopedia
Maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala[1].
Maastik on mõiste, mille sisu lahutamatuks osaks on inimene. Soovides rõhutada inimese mõju erinevat määra, kõneldakse sageli
Rahvalikus kõnepruugis mõistetakse maastikuna enamasti mingit ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat. Tihti kasutatakse ka kujundlikke sõnaühendeid "kirjandusmaastik", "poliitmaastik" jne, väljendades sel juhul hoopis teatavat tegevusvaldkonda.[2]
Varem peamiselt geograafias kasutatud mõiste on väljunud algse eriala raamidest ja ülekantud tähenduses kasutatakse seda muudelgi erialadel.
Loodusteaduslik uurimisviis vaatleb maastiku objektiivsena, sellisena nagu ta on; maastiku moodustab kõik, mis seal on. Uurimisprobleemiks on see, kuidas üksikutest tükkidest tervikut kokku panna. Maastikku vaadeldakse kui loodust, kui erinevate looduskomponentide summat või kui aineringetega seotud süsteemi.[5]
Maastiku käsitluse lahutamatuks osaks on dünaamika. Maastik on pidevas muutumises. Ühelt poolt allub maastik pidevalt looduslikest teguritest tulenevale iseeneslikule arengule, teiselt poolt taevast on kosmos maastikke muutvaks jõuks inimene.[4]
Loodusgeograafias tähendab maastik geosüsteemi, mis on kujunenud looduse osade (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku) vastastikustes seostes. Igal maastikul on oma olemus ja kasutusevõimalused ning neist tulenev ilme. Inimgeograafias on maastikuks inimeste meeltega tajutav ümbrus. Tihti kasutatakse maastiku mõistet väga laiana, püüdes ühendada nii inimgeograafia kui loodusgeograafia lähenemise. Sellest seisukohast on maastik üheaegselt ökoloogiline, kultuuriline, majanduslik ja sotsiaal-ruumiline nähtus. Maastik on looduskeskkonna osa, kus toimub inimtegevus. Maastiku nähtudes tekivad inimestel omapärased tunded, emotsioonid ja taju.[2]
Erinevad loodusgeograafilise maastiku definitsioonid:
Rakenduslik lähenemisviis vaatleb maastikku küll objektiivsena, kuid siiski väärtustatuna; maastik on selline, nagu ta peaks olema. Maastiku moodustavad valitud elemendid ja uurimisprobleem seisneb nende kriteeriumite valikus. Väljendub eelkõige planeerimises: selles, mida eri aegadel Eestimaal oluliseks on peetud, selles, kuidas kujundada tuleviku Eestimaad ning mismoodi maanukake peaks välja nägema.[5]
Rakenduslikku lähenemisviisi on märgata maastikuarheoloogias, maastikukaitses, planeerimises ja keskkonnakaitses. Maastikuarheoloogia on arheoloogia haru, mis rõhutab ühiskonna ja kultuuri tõlgendamisel maastiku olulisust. Maastikuarheoloogia eesmärk ei ole analüüsida kogu maastikku selle looduslikus mitmekülgsuses, vaid ainult inimtegevusega seotud aspekte. Maastikuarheoloogias saab eristada nelja olulist käsitlusviisi:
Humanitaaride jaoks on maastik subjektiivne, vaatamisviis. See koosneb sümbolitest ja selle uurimisel on probleemiks sotsiaalsete ja kultuurigruppide leidmine. Otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas inimene maastikust aru saab, mida ta sealt leiab ja kuidas ta seda enda jaoks tõlgendab ning mis see tema jaoks on.[5]
Alates 19. sajandi lõpukümnenditest Eesti rahvaluulekogudesse talletatud kohapärimus sisaldab teavet niisuguste maastikus eristatavate ja määratletavate osiste ning üksikobjektide kohta nagu künkad, orud, kurisud, metsatukad, sood, põllud, kivid, põlispuud, veekogud, kalmed, kabelid, majad, sillad, teed, jne. Kohtade tekkimise, kohanime päritolu ja maastikuliste iseärasuste seletamisele keskenduvaid muistendeid märgib termin kohamuistendid. Rahvajutu haakumiseks maastikuelemendiga on vaja mingit loogilist seost. Karstialade kurisud, kõmisevad paepealsed saavad asitõendiks maa-aluste teede olemasolust. Nende teede alg- ja lõpp-punktiks saavad lähestikku asuvad lossid, kindluskirikud, linnused. Asitõendiks on rajatiste keldrisüsteemid. Muistend puuks muutunud või nõidusega muudetud pruutpaarist seostub paaristikku kasvavate põlispuudega, pruudiks peetakse väiksemat ja laiavõralist. Sõjaaegade valvamispaigaks saavad tee ääres künkal asetsevad suure võraga põlispuud, kust avaneb vaade kaugele. Mõisate läheduses kultuuristatud maa peal paiknevad nn peksupuud, mille juures teadaolevat peksti pärisorjuse ajal inimesi. Muhkliku tüvega krobedakoorelist põlispuud on seostatud nahahaigustega. Välise sarnasuse tõttu haigusnähtudega sobib selleks niisamuti rõmelise pinnaga kivi. Nii ohvripuude kui ka -kivide esinemistihedus on kohapärimuse järgi otsustades kõige suurem suhteliselt metsavaesel alal Lääne-Eestis.[8]
Looduslik süvend, piklik auk kivil on seletatav kui asitõend kellegi jäljest, tehislohud kivi pinnal viitavad ohverdamiskombele. Kivi üldkuju laseb aimata, et tegemist on hiiu lootsiku, istepingi, peapadja, luisu, oda, lingukivi või püksinööbiga jne. Aastasadu kestev järve soostumisprotsess jääb inimesele tema eluajal küll hoomamatuks, kuid muistendeid oma kohalt "ära rännanud" järvedest teatakse palju. Rahvajutus toimub see kokkusurutud ajas.[8]
Eesti geograafiasse jõudis maastiku mõiste 1920. aastate algul Soomest pärit Tartu Ülikooli esimese geograafiaprofessori Johannes Gabriel Granö (1882–1956) tööde kaudu [9]. Maastik oli tema järgi teatav maapinna osa, regionaalne üksus, mille elementideks on pinnavormid, veestik, taimkate ja inimasustus [10]. Tema välja toodud seitse suuremat valdkonda eristusid kõigi nimetatud nelja elemendi poolest, väiksemad ja selgemalt piiritletumad (kokku 22) aga kas kolme või kahe elemendi alusel. Selle skeemi järgi eritletud Eesti maastikuliigestuse põhiskeem on püsinud põhimõtteliselt tänaseni, seda on ainult täiendatud ja täpsustatud. Püsinud on ka paljud Granö antud maastikutüüpide nimed, nagu nt Soomaa, Lahemaa, Vooremaa, Palumaa jt. Granö eristas inimest ümbritsevas keskkonnas kahte ulatust: lähikeskkonda ehk miljööd (ala, kus inimene liigub) ja kaugkeskkonda ehk maastikku. Viimane algab inimesest saja-paarisaja meetri kauguselt ja lõpeb vaate- ehk silmapiiril; see võib olla avaram (avamaastik) või piiratum (sulgmaastik) ja koosneb nii looduslikust kui ka tehislikust (nt inimasumid) ainesest[11].
Viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine on olnud Eesti maastike peamisteks kujundajateks. Tekkisid kõrgendikud, orud ja veekogud, mõnes kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja see kandus kilomeetreid eemale. Eestisse on liustikud ja nende sulamisveed kandnud nii suuremaid kui ka väiksemaid rändrahne. Kokku on loendatud Eestis 120 hiidrahnu, kui Põhja-Euroopa jäätumisalal on loendatud neid 130. Inimasustus sai kujunema hakata pärast liustike taandumist, kui maa järk-järgult mere alt vabanes ning arenema hakkas muld- ja taimkate. Kõigepealt hakkas maakasutus kujundama veeäärseid alasid, hiljem üha enam ka sisemaal.[12]
Eesti pinnamoes vahelduvad erinevad pinnavormid – kõrgustikud, lavamaad, madalikud, nõod, orud. Kõrgustike jalamid jäävad Eestis tavaliselt 75–100 m kõrgusele. Kõige kõrgemaks punktiks, nii Eestis kui ka Baltikumis, on Suur Munamägi, mis on 317 m kõrge ja asub Haanja kõrgustiku keskosas.[13]
Lavamaid ehk platoosid loetakse samuti kõrgemateks aladeks. Harju ja Viru lavamaa, mis asuvad Põhja-Eestis, on mõlemad umbkaudu 30–70 m kõrgused lubjakiviplatood. Nende enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ja mitmesugused karstivormid. Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa, mis asub Lõuna-Eestis, on ürgorgudest liigestatud 40–100 m kõrgune liivakiviplatoo. Lisaks lavamaadele on Eestis ka kaks suhteliselt kõrget tasandikku: Kesk-Eesti tasandik (60–80 m) ja Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa (50–90 m).[13]
Madalikeks loetakse alasid, mis on merepinnast kuni 50 m kõrguseni ulatuvad tasandikud. Eesti madalikud on olnud pikka aega Läänemere ning Ürg-Peipsi ja Ürg-Võrtsjärve poolt üle ujutatud. Neist suuremad asuvad Lääne-Eestis ja nad hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist. Põhja-Eesti rannikumadalik on kitsas kivine maariba Soome lahe ja Balti klindi vahel. Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja põhjas paiknevad madalad ja tugevasti soostunud tasandikud, need 30–50 m kõrgused madalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääv madalik on tuntud Alutaguse nime all.[13]
Lõuna-Eestis on hästi eristatavad kõrgustikke üksteisest lahutavad nõod ja orundid. Sakala, Karula ja Otepää kõrgustike vahel 40–80 m kõrgusel üle merepinna paikneb Valga nõgu. Sellest väljub põhja suunas ahenev ja Võrtsjärveni ulatuv Väike-Emajõe orund. Hargla nõgu jääb Karula ja Haanja kõrgustike vahele ning Võru orund eraldab Haanja ja Otepää kõrgustikke.[13]
Balti klint ehk Põhja-Eesti paekallas on Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks. See ulatub Ölandi saarest kuni Laadoga järveni ning on kogu Põhja-Euroopa suuremaid kulutusastanguid. Kõige kõrgem pank on Ontika, mis ulatub 56 m üle merepinna.[13]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
