From Wikipedia, the free encyclopedia
Maffia on sisemise astmestusega organiseeritud kuritegevuslike jõukude ühendus, mille tegevuseks on varalise kasu saamine peamiselt ebaseadusliku äriga, kasutades selle teostamiseks või soodustamiseks korrumpeerunud riigiametnikke.
![]() |
See artikkel räägib kuritegelikest jõukudest; seltskonnamängu kohta vaata artiklit Maffia (mäng); arvutimängude kohta vaata artikleid Mafia: The City of Lost Heaven, Mafia II ja Mafia III |
![]() | See artikkel vajab toimetamist. (September 2010) |
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Maffia liikmeid nimetatakse mafioosodeks.
Sõna "maffia" tekkelugusid on erinevaid.
Seni ei ole kellelgi õnnestunud sõna "maffia" päritolu ja tähendust rahuldavalt selgitada. Siiski on dokumentaalselt tõestatud, et 1868. aastal ilmus see esmakordselt itaalia-sitsiilia sõnaraamatusse.
Algselt hakati sõnaga "maffia" (itaalia mafia) tähistama Itaalias Sitsiilia saarel 18. sajandi lõpus Sitsiilias tekkinud terroristlikku salaorganisatsiooni, mis tekkis talupoegade omakaitseorganina, kujunedes hiljem organiseeritud kuritegevuse salaühingks.
Bourbonide valitsemisajast pärinevates allikates teatakse maffia kohta, et ta oli detsentraliseeritud ülesehitusega. Ta jagunes niinimetatud coche’deks – maffiaperekondadeks, kelle eesotsas istus capofamiglia – perekonnapea. Neid perekondi ühendas ja sidus nii tollal kui ka tanapäeval aukoodeks, mida iga mafioso pidi surmaähvardusel järgima. Maffiajuhid nõudsid tingimusteta kuulekust. Iga "Auväärse Ühingu" liikme vastu suunatud tegu hindasid nad kallaletungina kogu maffiale ning karistasid selle eest ka vastava rangusega.
Kogu maffia võim toetub eelkõige omertale, mille abiga valitsetakse veel tänapäevalgi. Mafiosode silmis polnud midagi hullemat kui rikkuda omerta’d ehk tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafiosod, vaid ka kõik teisedki tsiviilelanikud.
Maffia tegevus suudeti Sitsiilias 1920. aastatel fašistliku režiimiga ajutiselt vaigistada, ning paljud mafioosod läksid pärast Benito Mussolini poolt suurema osa Sitsiilia maffia vahistamist Itaaliast USA-sse, rakendades seal itaalia emigrantide seas kodumaal juba tuttavat kuritegelikku skeemi ning peagi omandas peamiselt itaallaste juhitav maffia väga suure mõjuvõimu ka kiirelt arenevas suurriigis. Kuid pärast liitlasvägede saabumist Sitsiiliasse Teise maailmasõja lõpupäevil taastas maffia uuesti oma jõu. Ameerikas sai toona alguse pitsarestoranide laine. Neid rajati üle riigi. Peale selle, et sealt sai osta itaallaste maitsvat pizza't, oli need pigem loodud jaotuspunktideks. Nende kaudu äritseti narkootikumidega, mis tagasid grupeeringutele suure sissetuleku ning andis võimaluse soetada suurtes kogustes relvi. Seega pizza-restoranide peamine müügiartikkel oli kokaiin. Et seda äri rahus ajada, sõlmiti kokkuleppeid kohalikkude politseinikutega ning maksti neile vaikimise eest. Samal ajal suurenes kokaiinisõltlaste arv meeletu kiirusega ning riik püüdis seda peatada, kuid suhteliselt tulutult. Kokaiini levik suurenes oluliselt tänu "kuivale seadusele", mille riik kehtestas.
Nõukogude Liidus oli maffia, organiseeritud kuritegevus ja varimajandus 1970.–1980. aastatel suureks probleemiks. Maffiavastase võitlusega tegeles peamiselt NSV Liidu Siseministeeriumi ja Eesti NSV-s, Eesti NSV Siseministeeriumi 6. osakond. (Vt ka Vene maffia, Vene kuritegevuse ajalugu, Seaduslik varas.)
Maffiat eristab tavalisest organiseeritud kuritegevuslikust grupeeringust täpselt paika pandud hierarhia ja nn kirjutamata seadused ja reeglid, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mida järgitakse. Peamine reegel, millele maffia võim toetub, on absoluutne vaikimiskohustus ehk nn "omerta", mille võiks kokku võtta sõnadega: kes suud ei pea, peab surema. Siit ka põhjus, miks maffiavastastele kohtuprotsessidele on väga raske leida tunnistajaid.
Itaalia Kriminaalkoodeksi § 416 määratleb organiseeritud grupi mõiste.
„:Kui kolm või enam isikut ühinevad eesmärgiga panna toime kuritegusi,siis need, kes soodustavad või loovad või organiseerivad ühendust karistatakse ainult selle eest vabaduskaristusega 3 kuni 7 aastani.“
Kriminaalõiguslikust vaatenurgast vaadates seisneb kuriteokoosseisu erinevus selles, et kuriteost osavõtu korral on eelnev kokkulepe isikute vahel kindlate kuritegude toime panemiseks, seejuures kuritegelik side lõppeb pärast antud tegude toime panemist. Kuritegeliku ühenduse korral aga side ei piirdu ühe või mõnede kuritegude toime panemisega eesmärk on toime panna piiramatu arv kuritegusid.
Itaalia Kriminaalkoodeksi §416-1 formuleerib mafioose grupi tunnused.
„:Ühendust loetakse mafioosseks, kui selles osalejad kasutavad vägivalda ühenduse poolt aga samuti sõltuvust ja vaikimisvannet (omertat) teiste suhtes kuritegude toimepanemiseks, otsese või kaudse kontrolli saavutamiseks majandustegevuse, kontsesioonide, lubaduste, töövõttude ja ühiskondlike teenistuste üle või ebaseaduslike tulude või eeliste saamiseks enda või teiste jaoks.“
Itaalia-tüüpi maffiaperekonna eesotsas on don, keda nõustab nõunik (it. Consigliere). Don määrab omale kas ühe või mitu abilist (en. Underboss), kes teda vajadusel aitaksid ning võtaksid ajutiselt üle ohjad perekonna juhtimiseks, kui doniga peaks midagi juhtuma. Bossi abilistest aste allapoole jäävad kaptenid (en. Caporegime), kelle kamanduses on keskmiselt 10 "tehtud meest (en. Made men)", kellele kapten käske jagab. Perekonna liitlasi (en. Assosiates) on perekonna heaks töötamas tavaliselt 10 korda rohkem kui tehtud mehi. Kuna liitlased ei kuulu perekonda, siis on neil ka keelatud vigastada/tappa kedagi kes kuuluks perekonda. Näiteks tehtud mehe löömine võib halvimal juhul lõppeda liitlasest lööjale surmaga.
Itaalias eristatakse nelja suurimat kuritegelikku maffiaorganisatsiooni: Sitsiilia Cosa Nostra, Napoli ja Campania Camorra, Calabria Ndrangheta ning Apuulia Sacra Corona Unita.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.