Menaẖem Begin
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Menahem Begin (kasutatakse ka nimekuju Menachem Begin; 16. august 1913 Brest-Litoŭsk, Hrodna kubermang, Venemaa Keisririik (praegu Brest Valgevenes) – 9. märts 1992 Tel Aviv, Iisrael) oli Iisraeli poliitik, peaminister 1977–1983.
1939. aastal, pärast seda, kui Saksamaa oli Poola okupeerinud, põgenes Begin Vilniusesse, kus tollal olid hinnanguliselt 40% elanikest juudid. Nõukogude Liit okupeeris Leedu järgmisel aastal ja Begin vahistati, süüdistatuna spioneerimises Suurbritannia kasuks. Ta mõisteti kaheksaks aastaks vangi. 1. juunil 1941 saadeti ta vangilaagrisse Petšora jõe piirkonnas, kuhu ta jäi maini 1942, mil saadeti Palestiinasse.
Tema isa, ema ja vanem vend hukkusid holokausti ajal.
Begin oli sõjaeelse sionistliku noorsooliikumise juht, relvastatud organisatsiooni ETSEL komandör, parlamendiopositsiooni juht, Rahvusliku Ühtsuse valitsuse minister, Iisraeli kuues peaminister, Nobeli rahuauhinna laureaat (1978).
Tema teeneks on peetud Iisraeli riigi taastamist, kaasaaitamist sisserändele Etioopiast, Iisraeli asustamist, Nõukogude juutide väljatoomist, Iisraeli kaitse ja julgeoleku korraldamist ning rahulepingu sõlmimist Egiptusega.
Remove ads
Isiklikku
Begin oli abielus Aliza Arnoldiga. Neil oli kolm last: Ze'ev Binyamin (Benny), Le'a ja Hassia. Aastal 1996 oli Benny Begin Binyamin Netanyahu esimese valitsuse teadusminister. Alates 31. märtsist 2009 kuni 2013. aasta parlamendivalimisteni oli ta Netanyahu teises valitsuses portfellita minister.
Vaata ka
Eelnev Yits'ẖak Rabin |
Iisraeli peaminister 1977–1983 |
Järgnev Yits'ẖak Shamir |
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads