Muusika väljendusvahendid

Muusika väljendusvahendid, ka muusikalised väljendusvahendid, (inglise keeles elements of music, aspects of music) on muusikas rakendatud muusikalised objektid. Helilooja kasutab muusika väljendusvahendeid heliteose loomiseks, interpreet ehk esitaja kasutab neid heliteose tõlgendamiseks ning muusikateadlane kasutab neid muusikast rääkimiseks ja kirjutamiseks.

See, kuidas muusika väljendusvahendeid rakendatakse, määrab muusikastiili, mis on ka ise muusikaline väljendusvahend.

John David White (1976) eristab lääne muusika põhiliste muusikaliste väljendusvahenditena meloodiat, harmooniat, rütmi, tämbrit, muusikavormi, tempot, dünaamikat ja faktuuri.

Eesti nõukogude entsüklopeedias on muusikalised väljendusvahendid määratletud kui "helitöö mõtte- ja tundesisu väljendavad muusikalised komponendid": mille hulka kuuluvad näiteks "intonatsioon, helilaad, meloodia, harmoonia, rütm, tempo, meetrum, dünaamika, faktuur, tämber, register, agoogika, artikulatsioon, fraseerimine".^[1]

Eesti Entsüklopeedia (2006) loetleb muusika väljendusvahenditena meloodiat, rütmi, tempot, agoogikat, dünaamikat, tämbrit, helilaadi, harmooniat ja orkestratsiooni.^[2]

Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse muusikakooli ainekavas punktis 1.2.1. on määratletud muusika väljendusvahenditena meloodia, rütm, tempo, dünaamika, tämber, register, kooskõla (harmoonia), faktuur.^[3]

Muusika väljendusvahenditeks on peetud ka näiteks muusikastiili, heli ruumilist paiknemist, heli liikumist ruumis, žesti, tantsu, vaikust. Samuti on muusika väljendusvahendite hulka loetud näiteks motiiv, fraas, periood, sektsioon, ekspositsioon, kordus, variatsioon, töötlus ja muud vormiüksused ning faktuuri tüübid, nagu homofoonia, polüfoonia, heterofoonia.