Näidend

Näidend on näitekirjandusteos, mis on mõeldud peamiselt teatris esitamiseks.

Lavastused on spetsiaalselt lavaliseks esitamiseks loodud teosed, mis erinevad kinematograafiliseks adapteerimiseks mõeldud teostest. Neid esitatakse laval elava publiku ees. Mõned näitekirjanikud, eelkõige George Bernard Shaw, ei ole näidanud erilist eelistust selle suhtes, kas nende näidendeid mängitakse või loetakse.

Näidendite põhiliigid on draama, komöödia ja tragöödia.

Komöödia

Peamine artikkel: Komöödia

Komöödiad on näidendid, mille eesmärk on huumor ja mille sisuks on sageli vaimukas dialoog, ekstsentrilised tegelased ja ebatavalised olukorrad. Komöödiad on mõeldud erinevatele vanuserühmadele. Komöödia oli üks kahest algsest Vana-Kreeka draama žanrist, teine oli tragöödia. Komöödiate hulka kuulub näiteks William Shakespeare'i „Suveöö unenägu“.^[1]

Farss

Peamine artikkel: Farss

Farss kujutab endast komöödia mõttetut alaliiki, mis sageli hõlmab huumorit. See toetub sageli ülepaisutatud olukordadele ja slapstick-komöödiale. Farsi näiteks on William Shakespeare'i näidend „The Comedy of Errors“ või Mark Twain'i teos „Is He Dead?“.

Satiir

Peamine artikkel: Satiir

Satiirilised näidendid pakuvad koomilist vaatenurka kaasaegsetele sündmustele, kommenteerides samal ajal ka poliitilisi või sotsiaalseid probleeme, tuues sageli esile selliseid teemasid nagu näiteks korruptsioon. Satiirilised näidendid on näiteks Nikolai Gogoli „Ametimehe hommik. Kohtuasi“ ja Aristophanese „Lysistrate“. Satiirinäidendid on omaette ja populaarne komöödia vorm, mida sageli peetakse omaette žanriks.

Restauratsioonikomöödia

Restauratsioonikomöödia on žanr, mis uurib meeste ja naiste vahelisi suhteid, süüvides sageli oma aja kohta riskantsetesse teemadesse.^[2] Restauratsioonikomöödiate tegelased kehastavad sageli erinevaid stereotüüpe, mis aitab kaasa žanri järjepidevatele teemadele. See sarnasus tõi kaasa ka selle žanri enamiku näidendite sõnumi ja sisu ühetaolisuse. Sellele vaatamata soodustas restauratsioonikomöödia suhete väljaütlemata aspektide uurimine intiimsemat sidet publiku ja etenduse vahel.

Restauratsioonikomöödia juured on Molière'i komöödiateooriates, kuigi need erinevad toonilt ja kavatsustelt.^[3] Restauratsioonikomöödia uurimisel pakub huvi žanri moraali ja ajastul valitseva eetika vaheline ebakõla. See dissonants võib selgitada, miks vaatamata oma esialgsele edule ei püsinud restauratsioonikomöödia 17. sajandil kaua. Sellegipoolest on kaasaegsed teatriteoreetikud restauratsioonikomöödia vastu huvi tundnud, kuna nad uurivad unikaalsete konventsioonidega etendusstiile.^[4]

Tragöödia

Peamine artikkel: Tragöödia

Tragöödiad tegelevad tumedamate teemadega, nagu surm ja õnnetused. Peategelasel ehk protagonistil on sageli traagiline probleem, mis toob kaasa tema hukkumise. Traagilised näidendid hõlmavad suurt hulka emotsioone ja rõhutavad intensiivseid konflikte. Tragöödia oli Vana-Kreeka draama teine algne žanr komöödia kõrval. Tragöödiate hulka kuuluvad näiteks William Shakespeare'i „Hamlet“.^[1]

Ajalooline näidend

Ajaloolised näidendid keskenduvad tegelikele ajaloosündmustele. Need võivad olla tragöödiad või komöödiad, kuigi sageli ei saa neid liigitada. Ajalooline näidend kujunes eraldi žanriks suuresti tänu William Shakespeare'i mõjule. Ajalooliste näidendite hulka kuuluvad näiteks Friedrich Schilleri „Demetrius“ ja Shakespeare'i „Kuningas John“.^[5]

Muusikal

Peamine artikkel: Muusikal

Ooperiballaad, mis oli omal ajal populaarne teatristiil, oli Ameerika kolooniates esitatud muusikalide varaseim vorm. Esimene Ameerika põlisrahvaste muusikali esietendus Philadelphias 1767. aastal pealkirjaga „The Disappointment“, mis ei jõudnud kunagi algstaadiumist kaugemale.

Muusikal sai tuntuks Victoria ajastul, mille peamised struktuurielemendid kehtestasid Gilbert ja Sullivan Suurbritannias. 1920. aastateks hakkasid teatristiilid välja kujunema, andes heliloojatele vabaduse luua iga laulu näidendi sees. Need uued muusikalid järgisid konkreetseid reegleid. Ülemaailmne majanduskriis sundis paljusid artiste Broadwaylt üle minema Hollywoodi, mis muutis Broadway muusikalide olemust. Sarnane muutus toimus 1960. aastatel, mida iseloomustab heliloojate vähenemine ning muusikalide elavuse ja meelelahutusliku väärtuse langus.

1990. aastate alguses vähenes originaalsete Broadway-muusikalide arv, paljud lavastused kohandasid filme või romaane. Muusikalides kasutatakse laule, et jutustust edasi arendada ja näidendi teemasid edasi anda, tavaliselt koos koreograafiaga. Muusikali lavastused võivad olla visuaalselt väga keerukad, näidates hästi välja töötatud lavastusi ja näitlejate esinemisi. Näited muusikalidest on näiteks „Wicked“ ja „Viiuldaja katusel“.

Julmuse teater

Peamine artikkel: Julmuse teater

See teatristiil sai alguse 1940. aastatel, kui Antonin Artaud püstitas hüpoteesi selle kohta, kuidas väljendada end pigem keha kui „sotsiaalselt tingliku mõtte“ kaudu. 1946. aastal kirjutas ta oma teostele eessõna, milles selgitas, kuidas ta jõudis kirjutada nii, nagu ta seda tegi.

Eelkõige puudus Artaud'il usaldus keele kui tõhusa kommunikatsioonivahendi vastu. Julmuse teatri žanrisse kuuluvad näidendid on abstraktsete konventsioonide ja sisuga. Artaud tahtis oma näidenditega saavutada mõju ja eesmärki. Tema eesmärk oli sümboliseerida alateadvust kehaliste etenduste kaudu, sest ta arvas, et keel ei suuda seda teha. Artaud uskus, et tema näitlejad kehastavad tegelikkust, mitte ei esita seda uuesti.

Tema näidendid käsitlesid tõsiseid teemasid, nagu patsiendid psühhiaatriaosakondades ja Natsi-Saksamaa. Publik oli üllatunud sellest, mida nad nägid, ja reageeris alguses negatiivselt. Suur osa tema töödest oli sel ajal Prantsusmaal isegi keelatud.

Absurditeater

Peamine artikkel: Absurditeater

Selles žanris esitatakse tavaliselt eksistentsiaalsete küsimuste ja dilemmade metafüüsilisi kujutisi. Absurditeater lükkab tagasi ratsionaalsuse, võttes omaks inimliku olukorra sügavustesse sukeldumise paratamatuse. Selle asemel, et neid küsimusi selgesõnaliselt arutada, kehastab absurditeater neid. See jätab publikule võimaluse isiklikuks aruteluks ja mõtisklemiseks näidendi sisu üle.

Absurditeatri keskne aspekt on teadlik vastuolu keele ja tegevuse vahel. Sageli on tegelastevaheline dialoog ja nende tegevus teravas vastuolus.

Selle žanri silmapaistvate näitekirjanike hulka kuuluvad Samuel Beckett, Jean-Paul Sartre ja Eugène Ionesco.^[6]

Vaata ka

• Dramaatika
• Kuuldemäng
• Muusikal
• Näidendite loend
• Näitekirjanik
• Näitekirjanike loend
• Stsenaarium
• Teatriajalugu
• Teatrikunst
• William Shakespeare