Palgasõdur

From Wikipedia, the free encyclopedia

Remove ads

Palgasõdur on sõdur, kellel on tähtajaline palgaleping.[1] Palgasõduritest moodustatud sõjaväge nimetatakse palgasõjaväeks ehk palgaarmeeks.

Palgasõduri määratlemine

Nagu on määratletud Genfi konventsioonide I lisaprotokolli artiklis 47, on palgasõdur iga isik, kes: on spetsiaalselt värvatud kohalikult või välismaalt, osaleb otseselt sõjategevuses, on motiveeritud sõjategevuses osalema eraviisilise kasu saamise soovist ja tegelikult lubatakse seda konfliktiosalise poolt või nimel, materiaalset hüvitist oluliselt üle selle, mida lubatakse või makstakse sarnaste auastmete võitlejatele ja mis toimib selle poole relvajõududes, ei ole konfliktiosalise kodanik ega konfliktiosalise kontrollitava territooriumi elanik; ei ole konfliktiosalise relvajõudude liige; ja teda ei ole saatnud riik, kes ei ole oma relvajõudude liikmena ametikohustuses oleva konflikti osaline.[2]

Remove ads

Palgasõdurite ajalugu

Palgasõdurid, keda sageli nimetatakse "maailma vanuselt teiseks elukutseks", on olnud osa sõjaajaloost selle algusest peale.

Suuremahuline palgasõdurite rakendamine õitses Euroopas aastatel 1300–1450. Pikka aega enne absoluutse monarhia tekkimist olid end palkamiseks pakkuvad sõdurid moodustanud keskaja suure ekspordikaubanduse artikli. Palgasõdurite majanduslik ulatus jõudis enneolematute proportsioonideni 17. sajandil, mil Wallensteini eraarmee oli enne 20. sajandit üks Euroopa suurim ja kõige paremini organiseeritud eraettevõte. Need eraarmeelased olid ohuks ka Euroopa valitsejatele. Hiljem tekitas umbes 2000-ruutkilomeetrise territooriumiga Wallenstein oma armee baasina kahtlusi, et ta üritab moodustada oma riiki. Esimesena Prantsusmaa Karl VII poolt 1445. aastal kehtestatud Euroopa monarhide lahendus oli integreerida välisriikide palgasõdurid oma riigiarmeedesse või osta armeeüksused teistelt valitsejatelt.

Remove ads

Sõjaline erakompanii

Sõjaline erakompanii (Private Militray Company, PMC) on sõltumatu äriettevõte, mis osutab sõjalisi teenuseid riikide valitsustele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja alama astme osalistele. Eraväekompaniid (PMC-d) moodustavad erastatud sõjatööstuse olulise ja sügavalt vastuolulise elemendi. PMC-d on spetsialiseerunud lahingu- ja kaitsejõudude pakkumisele. Nende töö ulatub väikesemahuliste väljaõppemissioonide juhtimisest lahinguüksusteni, mis koosnevad kuni mitmesajast kõrgelt koolitatud sõdurist, kes on varustatud võimsate relvaplatvormidega, sealhulgas tankide ja ründekopteritega.

Sõjaliste erakompaniide vastuolulisus

Sõjalised erakompaniid on tänapäeval väga vastuolulised. Alates 2001. aastast on näiteks ÜRO palgasõdurite konventsioon keelanud relvakonfliktis palgasõdurite (üksikisikud, kes astuvad konflikti ükskõik millise riigi nimel, arvestamata poliitilisi huve või küsimusi) kasutamise, kusjuures PMC-de osutatavaid teenuseid peeti palgasõdurite tegevuseks. Ameerika Ühendriigid aga lükkasid tagasi arusaama PMC tegevusest palgasõdurina ning koos teiste riikidega, kus on suuremahulised sõjalised jõud, sealhulgas Hiina ja Venemaa, ei ratifitseerinud konventsiooni. Vaidlusele lisas veel asjaolu, et PMC töötajad ja tugiteenistused ei olnud kergesti eristatavad ei riigi- ega rahvuslikest sõjajõududest. Selle tulemusena andis PMC-de kasutamine võimaluse eitamiseks, võimaldades riikidel või riikidel teostada muul viisil kuritegelikku sõjapidamist, võttes samal ajal PMC-d nende kuritegude eest vastutusele.

Viited

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads