Piibel
kristluse ja judaismi pühakirjade kogum From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Piibel (ka pühakiri) on kristluse kanoniseeritud tekstide kogum, mis koosneb vana ja uue testamendi raamatutest. Judaismis tähistab piibel eeskätt Tanah’iks nimetatavat juudi pühakirja; kristluses koosneb Piibel Vanast ja Uuest Testamendist. Kristliku teoloogia järgi on piibel "Jumala sõna" ning selle raamatute autorid on kirjutamisel olnud jumaliku inspiratsiooni all.
 |
See artikkel räägib kristlikust piiblist; judaistliku piibli kohta vaata artiklit Tanah |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2025) |
Ülekantud tähenduses nimetatakse piibliks ka mõne valdkonna tähtsaimat käsiraamatut või andmekogu. Piibel on maailma enim tõlgitud ja levitatud raamat, mille mõju ulatub kirjanduse, kunsti, seadusandluse ja eetika valdkonda.
Remove ads
Nimetus
Sõna piibel tuleneb vanakreeka keele väljendist τὰ βιβλία (ta biblia, 'raamatud'), mis pärineb sõnast βιβλίον (biblíon, 'papüürusrull', 'raamat'). Ladinakeelne väljend Biblia Sacra (‘pühad raamatud’) kinnistus kristlikus ladinakeelses traditsioonis hiljemalt 4. sajandil.
Piibli jaotus
Kristluse suuremad harud kasutavad lähenevaid, kuid mitte täielikult kattuvaid kaanoneid.
- Protestantlik traditsioon: 66 raamatut – vana testament 39 raamatut + uus testament 27 raamatut.
- Rooma-katoliku kirik: vana testamendi hulgas ka deuterokanoonilised raamatud (protestantlikus traditsioonis sageli apokrüüfide jaotuses).
- Õigeusu kirikud: vana testamendi loetelu varieerub veidi (nt Saalomoni tarkuseraamat, Jeesus Siiraki tarkuseraamat, Tobia, Juuditi raamat jm).
Remove ads
Kaanoni kujunemine
Piibli kaanon (kreeka keeles kanōn, 'mõõdupuu, reegel') tähistab raamatute kogumit, mida judaism ja kristlus peavad pühaks, autoriteetseks ja oma usu aluseks. Kaanoni kujunemine oli sajanditepikkune protsess, mille käigus selgines, millised tekstid kuuluvad pühakirja koosseisu ja millised mitte.
Vana Testamendi kaanon
Küsimus heebreakeelse pühakirja (Tanah) kaanoni sulgumise täpse aja kohta on teaduslikus arutelus. Kuigi põhitekstide (Toora ja Prohvetid) autoriteet oli kinnistunud juba sajandeid varem, on Kirjade (Ketuvim) kogumiku lõplik piiritlemine raskemini dateeritav.
Mitmed autoriteetsed käsitlused rõhutavad, et juudi kaanoni tuumik oli põhimõtteliselt välja kujunenud juba enne 1. sajandit pKr. See seisukoht tugineb muuhulgas Josephuse, 4. Esra raamatu ja varase sünagoogipraktika andmetele.[1][2][3] 19. sajandil levinud teooria, et VT kaanon fikseeriti lõplikult alles 1. sajandi lõpus toimunud Javne kirikukogul ("Jamnia teooria"), on tänapäeva uurimuses laialdaselt ümber lükatud.[4]
Varakristlik kirik võttis Vana Testamendina üldiselt omaks juudi pühakirja. Samas kasutasid paljud varakristlased, eriti kreekakeelses maailmas, pühakirja kreekakeelset tõlget Septuagintat, mis sisaldas ka neid raamatuid, mida protestantlikus traditsioonis tuntakse apokrüüfidena ja katoliku traditsioonis deuterokanooniliste raamatutena. See on peamine põhjus, miks katoliku ja õigeusu Vana Testamendi kaanonid on protestantlikust laiemad.
Uue Testamendi kaanon
Erinevalt Vanast Testamendist ei olnud varakristlikul kirikul alguses ühtset, kokkulepitud pühakirjade kogumit peale juudi pühakirja. Uue Testamendi kaanoni kujunemine oli järkjärguline protsess, mis toimus ligikaudu kolme sajandi vältel.
- Varane tuumik (1.–2. sajand): Juba 2. sajandi keskpaigaks oli enamikus kogudustes välja kujunenud autoriteetne tuumik, mis koosnes neljast evangeeliumist, Apostlite tegudest ja Pauluse kirjadest. Nende tekstide autoriteet põhines nende apostellikul päritolul ja laialdasel kasutusel jumalateenistustel.[5]
- Arutelud ja piiritlemine (2.–4. sajand): Mitmete teiste raamatute staatus oli pikema arutelu all. Nn "katoolsete kirjade" osas valitses ebakindlus – näiteks kiri heebrealastele (autorluse küsimus), Jaakobuse kiri, 2. Peetruse kiri ja Johannese ilmutusraamat (selle apokalüptilise sisu tõttu, kuid eeskätt montanistide-poolne teksti "kuritarvitamine") olid mõnes piirkonnas tunnustatud, teistes aga mitte. Samal ajal olid ajutiselt eri paigus kasutusel mitmed teised kirjutised, mida peeti küll autoriteetseks, kuid mis hiljem kanooniliste tekstide hulka ei arvatud (nt Hermase Karjane, Didache).
- Kaanoni kinnistumine (4. sajand):
- Athanasiose 39. lihavõttekiri (aastal 367) on esimene säilinud dokument, mis loetleb täpselt need 27 raamatut, mis moodustavad tänapäevase Uue Testamendi. See ei loonud kaanonit, vaid peegeldas ja kinnitas Aleksandria mõjukas kirikus väljakujunenud konsensust.[5]
- Aafrika provintsi kohalikud kirikukogud Hippos (393) ja Kartaagos (397, 419) kinnitasid Athanasiose nimekirja läänekiriku jaoks. Need ei olnud oikumeenilised (üleilmsed) kirikukogud, vaid piirkondlikud sinodid, mis vormistasid praktikas juba kehtinud kaanoni.[6]
- Lõplik kinnitamine: Roomakatoliku kirikus kinnitati kaanon lõplikult Trento kirikukogul (1546) vastusena protestantlikule reformatsioonile. See kinnitas ka deuterokanooniliste raamatute kuulumise Vana Testamendi kaanonisse ja andis ladinakeelsele Vulgatale autoriteetse teksti staatuse.[7] Protestantlikud kirikud seevastu tunnistasid Vana Testamendi osana vaid heebrea kaanonis leiduvaid raamatuid.
Varased kanooniliste tekstide nimistud
Juudi ja kristliku pühakirja varases ajaloos leidub mitmeid nimistuid, mis näitavad, milliseid kirjutisi peeti autoriteetseteks. Allpool kõrvutatakse kolm sagedasti tsiteeritud tunnistust: Meliton Sardesest (u 170 pKr; VT raamatute loend), nn Muratori fragment (Muratori kaanon; 2. saj lõpp; UT raamatute loend) ja Josephuse heebreakeelse pühakirja raamatute arv (Against Apion 1.8).
Selgitus ja seosed üldpildiga
- Josephuse 22 raamatu skeem on varaseim selgesõnaline numbriline tunnistus juudi pühakirja piiridest. See haakub arusaamaga, et 2. templi perioodi lõpuks oli heebrea kaanoni tuumik kindlalt piiritletud (vrd Tanah 24=22; rühmitus erineb protestantliku 39 ja katoliku/õigeusu 46+ raamatu loendusest).
- Meliton (u 170) kinnitab varakristlikku huvi heebreakeelse loendi vastu (toetudes ilmselt Jeruusalemma/Palestiina informantidele). Esteri puudumine tema nimekirjas on tõenäoliselt vahenduse/kopeerimise iseärasus, mitte põhimõtteline välistus. 4. sajandil võib kohata kreekakeelsete kristlaste seas sihilikku Esteri välistamist.
- Muratori fragment peegeldab 2. saj lõpu Lääne koguduste Uue Testamendi tuuma: evangeeliumid + Apostlite teod + Pauluse kirjad + Johannese Ilmutus. Nn "katoolsete kirjade" komplekt oli osaliselt veel vaidluse all (nt Juuda, 1.–2. Peetruse, Heebrealastele).
Nimistud toetavad tervikpiltlikult seda, et kristlikud kogudused rajasid oma Uue Testamendi loetelu varakristlikule kasutusele ja õpetuslikule kaalutlusele, samal ajal kui Vana Testamendi puhul püsiti põhimõtteliselt juudi kaanoni piirides (Septuaginta kasutus andis mõnes piirkonnas laiema katte, kuid septuagintasid oli erinevaid – selle sisu polnud kõikjal ühetaoline).
Kaanonite võrdlus
Allolev tabel võrdleb peamiste traditsioonide kaanoneid (erinevused puudutavad eeskätt vana testamenti).
Remove ads
Kriitiliste piiblitekstide väljakujunemine (tekstiajalugu)
Piibli tekstide ajalugu uurib teadusharu nimega tekstikriitika (või tekstoloogia). Selle eesmärk on rekonstrueerida piiblitekstide algupärane sõnastus, võrreldes tuhandeid säilinud iidseid käsikirju, mis erinevad üksteisest detailides. Kuna originaalkäsikirju (autograafe) säilinud ei ole, püüavad teadlased käsikirjade võrdlemise teel jõuda võimalikult lähedale algtekstile.[11]
Vana testament
Heebreakeelse Vana Testamendi tekstitraditsioon on mitmekihiline. Kõige olulisemad tunnistajad teksti varasest arengust on:
- Surnumere käsikirjad (u 3. saj eKr – 1. saj pKr): Need Qumranist leitud käsikirjad on vanimad säilinud piiblitekstid. Need on revolutsioonilised, kuna näitavad, et sel perioodil eksisteeris mitu erinevat tekstiperekonda kõrvuti. Peamised neist on:
- proto-masoreetlik tekst, mis on hilisema standardteksti eelkäija;
- Septuaginta heebreakeelse algtekstiga sarnanev traditsioon;
- Samaaria Pentateuhiga sarnanev traditsioon.[12][13]
- Masoreetlik tekst (MT): Pärast Teise templi hävingut (70 pKr) hakkas judaismi sees domineerima üks tekstivorm, millest kujunes standardtekst. 7.–10. sajandil tegutsenud juudi kirjatundjad, masoreedid, lisasid seni ainult konsonantidest koosnevale heebrea tekstile vokaalimärgid, kantillatsioonimärgid (laulunoodid) ja ääremärkused (nn masoora), et tagada teksti täpne säilimine ja ettekandmine. Nende töö tulemusena sündisid keskaegsed meistrikoodeksid, nagu Aleppo koodeks (u 930 pKr) ja Leningradi koodeks (1008/1009 pKr). Leningradi koodeks on vanim täielikult säilinud heebreakeelse Piibli käsikiri ja see on aluseks tänapäevastele teaduslikele väljaannetele, nagu Biblia Hebraica Stuttgartensia (BHS) ja Biblia Hebraica Quinta (BHQ).[14]
- Septuaginta (LXX): See on heebreakeelse Piibli kreekakeelne tõlge, mis pärineb 3.–1. sajandist eKr. Septuaginta ei ole oluline mitte ainult seetõttu, et see oli varakristlaste peamine Vana Testamendi tekst, vaid ka seetõttu, et selle aluseks olnud heebrea tekst erines kohati hilisemast masoreetlikust tekstist. Näiteks on Jeremija raamat Septuagintas umbes kaheksandiku võrra lühem kui masoreetlikus tekstis. Septuaginta on seega oluline tunnistaja vanemast tekstitraditsioonist.[15]
Uus testament
Uue Testamendi teksti rekonstrueerimiseks on teadlastel kasutada üle 5800 kreekakeelse käsikirja, mis on rohkem kui ühegi teise antiikautori puhul. Need käsikirjad jagunevad peamiselt papüürusteks (vanimad, kuid fragmentaarsed) ja untsiaal-koodeksiteks (suurtähtedega pärgamendile kirjutatud raamatud).[16]
Varaseimad säilinud fragmendid on papüürused, näiteks Papüürus 52 (P52), mis sisaldab lõiku Johannese evangeeliumist ja on dateeritud 2. sajandi esimesse poolde. Olulised on ka 2.–3. sajandist pärinevad papüürus-koodeksid (nt P46, P66, P75), mis sisaldavad suuri osi evangeeliumidest ja Pauluse kirjadest. Kõige tähtsamad täielikumad käsikirjad on 4. sajandist pärinevad suured untsiaal-koodeksid, nagu Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus.[17]
Tänapäevased kriitilised väljaanded (nt Novum Testamentum Graece, tuntud ka kui Nestle–Aland, ja UBS Greek New Testament) ei järgi ühtegi üksikut käsikirja, vaid kasutavad eklektilist meetodit. See tähendab, et iga tekstikoha puhul hindavad teadlased erinevate käsikirjade tunnistust ja valivad variantidest kõige tõenäolisema algupärase lugemise, tuginedes kindlatele reeglitele (nt "raskem lugem on eelistatud", "lühem lugem on eelistatud").[18]
Ajalooliselt oli oluline ka Textus Receptus (ladina keeles "vastuvõetud tekst"), 16. sajandil Rotterdami Erasmuse koostatud kreekakeelne tekst, mis põhines vaid mõnel hilisel käsikirjal. See tekst sai aluseks paljudele varajastele protestantlikele piiblitõlgetele, sealhulgas Genfi ja King James versoonidele ning esimesele eestikeelsele Piiblile. Tänapäeva tõlked põhinevad aga palju laiemal ja vanemal käsikirjalisel materjalil, mida esindavad kriitilised väljaanded.
Põhimanuskripte ja kriitilised väljaanded
Remove ads
Piiblitõlked
Esimene ulatuslik tõlge oli vana testamendi tõlge kreeka keelde (Septuaginta, 3.–1. saj eKr). Varased uue testamendi tõlked valmisid 2.–3. sajandil (nt süüria ja kopti keel). Hieronymuse Vulgata (4.–5. saj) kujunes ladina kiriku põhitekstiks.[19]
Tõlkefilosoofiad (lühiülevaade): formaalne ekvivalents, dünaamiline ekvivalents, "optimaalne ekvivalents" – vaidlus tekstitäpsuse ja loetavuse vahel (vt käsiraamatud). Hieronymus märkis kirjas Pammachiusele, et ta tõlgib üldjuhul "mõtte mõtte vastu", mitte "sõna sõna vastu", välja arvatud pühakirja puhul, kus "isegi sõnajärgul on oma müsteerium".[20] Mis puudutab kaanoni, siis Hieronymus oma Prologus galeatuses (u 391–392) loetleb heebrea kaanoni raamatud ning märgib, millised neist on "väljas" ehk millised tuleb lugeda apokrüüfide sekka (nt Tarkuseraamat, Siiraki raamat, Juudit, Tobit).[21] Hieronymus lisas, et kogudus võib neid teoseid küll lugeda "rahva ülesehitamiseks", kuid mitte õpetusliku autoriteedi alusena.[22]
Eestikeelsete piiblitõlgete ajajoon
Pikemalt artiklis Eestikeelsed piiblitõlked
- 1686 – *Wastne Testament* (lõunaeesti; Adrian/Andreas Virginius; Riia).
- 1715 – põhjaeesti uus testament (Gutsleffid; Tallinn).
- 1739 – Anton thor Helle täispiibel (Tallinn; tr J. J. Köhler; u 6015 eks) – määrav mõju kirjakeelele.
- 19. saj – kordustrükid Tartus, Tallinnas ja Peterburis (Eesti Piibliselts jm).
- 1968 – Rootsis kordustrükk pagulaskogukondadele.
- 1990 – uustrükid ja redaktsioonid Eesti Piibliseltsi eestvedamisel.
- 1997 – Eesti Piibliseltsi uuendatud eestikeelne piiblitõlge (nn 1997. aasta piibel).[23]
- 2014 – Piibel. Uue maailma tõlge (2014) (Jehoova tunnistajad).
Allikaid: Eesti Piibliseltsi nimestikud ja ajaloo ülevaated; EKI konkordants.[24][25][26]
Remove ads
Piibel kui kirjandus
Vana Testament: seadus (Toora), ajalookirjandus, luule- ja tarkuskirjandus, prohvetikirjandus. Uus Testament: evangeeliumid, apostlite teod, kirjad (epistlid), Johannese ilmutusraamat.
Piibli motiivid ja kujundid on mõjutanud lääne kirjandust, maalikunsti ja muusikat, alates Dante ja Miltoni loomingust kuni J. S. Bachi ja Händelini. 20. sajandi kirjandusteadus on käsitlenud Piiblit ka iseseisva kirjandusliku tervikuna, rõhutades selle narratiivset ülesehitust, metafoorikat ja žanrilist mitmekesisust.[27]
Remove ads
Autoriteet ja kasutus
- Judaism: Tanah ja suuline Toora (Torah she-be'al peh); viimase väljenduseks on eeskätt Talmud ja midrašikirjandus.
- Magisteriaalne protestantism: sola Scriptura (Piibel kui norma normans) seisneb selles, et Piiblit kui Jumala sõna käsitletakse ainsa ilmeksimatu ja lõpliku autoriteedina usuasjus. Traditsioon ja usutunnistused toimivad tunnistavate ja selgitavate autoriteetidena, kuid ei ole usupraktika aluseks ning ei tohi olla vastuolus Pühakirjaga (nt Augsburgi usutunnistus, Westminsteri usutunnistus, Kolmkümmend üheksa artiklit).[28]
- Roomakatoliku kirik: Scriptura et Traditio – pühakiri ja püha pärimus lähtuvad katoliku õpetuse järgi ühest ja samast jumalikust allikast ning moodustavad ühe ilmutusevaramu ning neid tõlgendab autoriteetselt kiriku õpetusamet (magisterium).[29]
- Õigeusu kirikud: Pühakiri mõistetakse osana Pühast Traditsioonist (kirikukogud, liturgia, kirikuisade õpetus jms), mille sees ja kaudu Piiblit loetakse ja tõlgendatakse. Pühakirja autoriteet ei seisa õigeusu teoloogias traditsioonist eraldi, vaid kogu Püha Traditsioon on usu jaoks siduv; üksikute kirikukogude otsuseid ei sõnastata tavaliselt "ilmeksimatuse" dogmana samal viisil nagu roomakatoliku kirikus.[30]
Remove ads
Piibel kui ajalooallikas
Piibel on oluline ajalooallikas ning mõjuvõimas tekstikorpus kultuuri- ja keeleteaduses. Selle kasutamisel järgitakse allikakriitika põhimõtteid; arheoloogia (nt Merneptahi steela, Tel Daani steela) ning paralleelallikad (Assüüria ja Babüloonia kiilkirjatekstid, Egiptuse ja Lähis-Ida ürikud) täiendavad pildistust.[31] Piibli ajalookirjelduste ja arheoloogiliste andmete vahekord on kaasaegses uurimuses intensiivse arutelu objekt, kusjuures esineb nii nn "minimalistlikke" kui "maksimalistlikke" lähenemisi Vana Iisraeli ajaloo rekonstrueerimisele.[32]
Remove ads
Vaata ka
- Piibli raamatute loetelu
- Piiblikriitika
- Eksegees
- Nova Vulgata
- Piibliarheoloogia
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads