Peerg

Peerg, tuntud ka kui pird või piird (lõunaeesti murdes) ning piirg (saarte murdes ja läänemurdes), on pikk puulaast (enamasti männipuust, väidetavalt ka kasepuust), mida kasutati tulehakatuseks ja ajalooliselt ruumi valgustamiseks.

Pirrud

Põlev peerg

Peerg peeruhoidjas

Peerg valmistati puu osast (südamikust jms), mis sisaldas palju vaiku. See vaik võimaldas peerul kaua põleda, mis oli vajalik nii valgustuseks kui tulehakatuseks.^[1]

"Pergel" tähendas Preisimaal männipuust laastu tule süütamiseks. Väidetavalt sarnane on Soome "päre", õhuke männipuust laast, kuid seda ei kasutatud valgustuseks ega tule süütamiseks. Sõna algupära ei ole selge.^[2]

Ajaloost

Peeruvalgustus oli Põhja-Euroopas tuntud juba esiajal. Kindlad andmed selle kohta pärinevad 11.-12. sajandi Soome ja Novgorodi aladelt. Peerge kasutati Eestis igapäevase valgustusvahendina 19. sajandi keskpaigani, mil neid asendas petrooleumilamp. Saartel taandusid peerud küünalde ja rasvalampide ees veelgi varem^[3].

Kirjeldus

Peerge kisti kiiniga pisut üle meetri pikkustest hästi kuivatatud lõmmudest (lõhutud pakkudest) ning hoiti kimpudesse seotult rehetoas parsil või ahju juures peeruõrtel. Valgustamiseks asetati peerg tavaliselt rauast pilakusse, kaugemate toanurkade valgustamiseks kinnitati see aga pilakujala külge. Kui oli vaja minna teise ruumi, võeti peerg kätte või hammaste vahele^[4].

Pilakus paiknevat peergu pidi aeg-ajalt nuuskama või niistama, s.o. söestunud osa ära murdma, misjärel see kukkus allpool olevasse veenõusse. Pilakutule eest kandsid hoolt vanemad lapsed või vanainimesed^[3].

Üks kuiv männipird andis valgust umbes viis minutit (väga vaigune peerg võis põleda 20 minutit), siis tuli süüdata uus. Peerg põleb ebaühtlaselt, seda saab parandada nurga muutmisega.

Vaata ka

• Tõrvik
• Tikk
• Tihv
• Pilak