From Wikipedia, the free encyclopedia
Stepikiivitaja (Vanellus gregarius, Chettusia gregaria) on tülllaste sugukonda kiivitaja perekonda kuuluv kahlaja. Linnu varajasem eestikeelne nimetus oli karikiivitaja.
Stepikiivitaja | |
---|---|
![]() Illustratsioon saksa entsüklopeediast | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
Sugukond |
Tülllased Charadriidae |
Perekond |
Kiivitaja Vanellus |
Liik |
Stepikiivitaja |
Binaarne nimetus | |
Vanellus gregarius (Pallas, 1771) |
Taksoni kirjeldas Peter Simon Pallas 1771. aastal nimega Charadrius gregarius. Taksonit käsitletakse sageli perekonnas Chettusia. Alamliike ei eristata[2].
Stepikiivitaja pesitseb Kasahstani põhja- ja keskosas ja Venemaa lõuna-keskosas. Varem pesitses stepikiivitajaid ka Ida-Turkestanis. Peamised talvitusalad asuvad Loode-Indias, Iisraelis, Sudaanis ja Eritreas. Mõnikord võib talvitada ka Pakistanis, Sri Lankas, Omaanis ja Araabia Ühendemiraatides[3]. Euroopas on stepikiivitaja haruldane külaline, teda võidakse leida kiivitajate hulgast. Soomes on stepikiivitajat kohatud viiel korral.
Eestis kohati stepikiivitajat esmakordselt 2010. aasta juunis Vändra lähedal Pärnumaal[4].
Pikkus 27–30 cm, tiibade siruulatus 65–70 cm[5]. Stepikiivitaja on kiivitajast natuke väiksem, üldiselt liivapruuni ülapoolega. Sugupooled on samased. Stepikiivitajal on pruunikashall selg, hallid kael ja puguala, must rind ja ruuge kõhualune. Jalad on suhteliselt kõrged ja mustad. Nokk on must ja lühike.
Stepikiivitaja on seltsinguline haudelind. Ta pesitseb tavaliselt mõne kuni mõnekümne paariste rühmadena stepis (näiteks koirohu või stepirohu stepis), soolakõrbetes ja mujal avamaastikul. Väljaspool pesitsusaega tegutseb küntud põldudel, mudastel randadel, kõrgetel tasandikel, hirsipõldudel jm. Stepikiivitaja pesitseb suvel vaid ühe korra.
Pesa on kraabend maapinnal. Kurn koosneb tavaliselt neljast, mõnikord viiest või kolmest munast. Haudeperiood kestab umbes 25 päeva. Pojad on pesahülgajad, nad õpivad lendama 35–40 päeva vanuselt.
Stepikiivitaja toiduks on maas elavad putukad, peamiselt mardikalised ja sihktiivalised. Ta sööb ka taimede osi. Nagu kiivitaja, nopib ta putukaid ja teisi väikeseid saakloomi peamiselt rohust või künnilt.
Stepikiivitajat peetakse ohustatuselt kriitilises seisundis olevaks linnuliigiks, koguni üheks maailma enim ohustatud kaheksast kahlajaliigist. Liigi koguarvuks hinnatakse 600–1800 isendit ja tema arvukus väheneb[3]. Stepikiivitaja maailma populatsioon on puudulikult teadaolevatel põhjustel väga kiiresti vähenenud[3]. Hiljutised välitööd Kasahstanis ning loendused Türgis ja Lähis-Idas on viidanud stepikiivitaja suuremale arvule seni arvatust, ning edaspidised uurimused võivad välja viia liigi ohustatuse astme alandamisele madalamasse kaitsekategooriasse[3]. Stepikiivitajat ohustab küttimine, pesitsusalade ülesharimine ja rohumaade ülekarjatamine.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.