Tänavafotograafia

Tänavafotograafia olemus

See, mis on pildistamise hetkel värske, kaasahaarav, tuttavlik või vahel ka naljakas, omandab aja möödudes ajaloolise lisaväärtuse. Fotograaf saab hetke võlu esile tuua valguse, varju, kompositsiooni, tausta, vastandamise ja muude võtetega, mis lisavad ajaloolisele väärtusele ka kunstilise väärtuse.^[1] Nii sarnaneb tänavafotograaf dokumentalistide ja fotoajakirjanikega, kes töötavad ka avalikes kohtades, kuid kelle eesmärk on jäädvustada uudseid olukordi.

Tänavafotograafia võimaldab värskes õhus ringi liikuda ning näha ja kogeda enda ümber seda, mida muidu ei pruugi tähele panna. Linnad on nagu elavad ja arenevad organismid, mida on olenemata ajahetkest põnev jälgida ning jäädvustada.^[2]

Tänavafotograafial on viis alaliiki: varjatud kaameraga pildistamine (ingl candid street photography), portreed (ingl portraits), vaikelud (ingl still life street), linnamaastikud (ingl urban landscape) ja sotsiaalne olustik (ingl socio-documentary street). ^[3]

Remove ads

Ajalugu

Tänavafotograafia on peaaegu sama vana kui fotograafia ise. Fotograafia kiire areng 20. sajandi alguses langes kokku linnastumise ja globaliseerumisega. Esimesed fotod tehtigi linnatänavatel.

Esimene teadaolev foto, mille tegi Joseph Nicéphore Niépce 1826. aastal, kujutas Pariisi tänavaelu.^[4] Pärast I maailmasõda jäädvustas tänavafotograafia 20. sajandi suurte sotsiaalsete liikumiste arengut. Tänavafotograafia isaks peetakse William Kleini, kes sai kuulsaks 1950. aastatel, jäädvustades eri linnade tänavatel inimesi, eelkõige Pariisis ja New Yorgis.^[5] 1962. aastal võttis Joel Meyerowitz tänavafotode tegemisel kasutusele värvifilmi. Tänavafotograafia kohta saab lugeda tema ja kirjanik Colin Westerbecki koostatud kogumikust "Bystander: The Street Photography".^[4]

Üks esimesi tänavafotograafe oli USA-st pärit Alfred Stieglitz, kes tegutses 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani (1864–1946). Mõjutatuna realismist maalikunstis, keskendus Stieglitz inimestele ja arhitektuurile New Yorgist Pariisini.^[6] Seevastu oli Berenice Abbottil teistsugune lähenemisviis: 1930. aastatel dokumenteeris ta linnaarhitektuuri, rõhutades valguse ja pimeduse kontrasti ning inimese loodud keskkonna mastaapsust.

Järgnev tänavafotograafide põlvkond eristus väga isikliku lähenemisega. Sellesse põlvkonda kuuluvad Raghubir Singh, Bruce Gilden, Martin Parr, Mary Ellen Mark, Jeff Mermelstein, Sylvia Plachy, Mitch Epstein, Alex Webb ja Melanie Einzig.^[7]

Remove ads

Erinevus fotodokumentalistikast

Erinevalt fotodokumentalistikast püüab tänavafotograafia jääda neutraalse kõrvaltvaataja rolli: tänavapilt peaks n-ö ise rääkima. Mida faktipõhisem ja harivam on foto, seda dokumentaalsem see on. Hetkelisema või oportunistlikuma foto puhul on tõenäolisemalt tegemist tänavafotograafiaga.^[8]

Tehnika

Tänavafotograafid kasutavad kaamerat, mida on võimalik terve päeva kaasas kanda ja mugav kotist välja võtta. Kui kaamera on liiga keeruline, raske ja ebamugav, siis jäävad paljud pildid tegemata. Eelistada tuleks fikseeritud fookuskaugusega objektiive, sest need on teravamad, kergemad, odavamad ja sunnivad inimest ennast liikuma ning objektile lähemale minema, selle asemel, et jääda enda mugavustsooni ning pildistada distantsilt. Objektiivi fookuskaugus peaks jääma 24–35 mm vahele.^[2]

Tänavafotograafias kehtib põhimõte, et kui foto ei ole piisavalt hea, siis pole pildistaja olnud pildistatavale piisavalt lähedal. Fotografeerimiseks tuleb võtta aega, jälgida ümbruskonda ning oodata. Pildistada võib kõike, mis fotograafile meeldib. Kaamera automaatfunktsioone tuleks kasutada nii palju kui võimalik ning keskenduda tuleks ennekõike esteetilisusele ja kontseptuaalsusele, mitte tehnilistele võtetele. Protsessi tuleb nautida, sest igast uuest pildistamiskogemusest on võimalik midagi õppida. Alati tuleb valmis olla ka foto kustutamiseks. Pildistatavatele inimestele tasub jagada visiitkaarte, nii on lihtne kõrvale tõrjuda kahtlused pildistaja halbades kavatsustes. Hea on jagada oma töid ka teistega.^[9]

Remove ads

Tänavafotograafia