Usbekistan
merepiirita riik Kesk-Aasias From Wikipedia, the free encyclopedia
Usbekistani Vabariik (usbeki keeles Oʻzbekiston Respublikasi) on merepiirita riik Kesk-Aasias.
|
Usbekistani Vabariik
| |||
 | |||
| Pealinn | Taškent | ||
|---|---|---|---|
| Pindala |
448 978 km²  | ||
| Riigikeel | usbeki | ||
| Rahvaarv | 32 656 700 (2018)[2] | ||
| Rahvastikutihedus | 72,7 in/km² | ||
| President | Shavkat Mirziyoyev | ||
| Peaminister | Abdulla Aripov | ||
| Iseseisvus | kuulutati välja 1. septembril 1991 | ||
| SKT |
80,392 mld $ (2022)[3] | ||
| SKT elaniku kohta |
2255 $ (2022)[4] | ||
| Valuuta | somm (UZS) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg +5 | ||
| Tippdomeen | .uz | ||
| ROK-i kood | UZB | ||
| Telefonikood | 998 | ||
Usbekistani naaberriigid on Afganistan kagus, Kasahstan põhjas ja läänes, Kõrgõzstan ja Tadžikistan idas ning Türkmenistan lõunas.
Usbekistanis tähistatakse 1. septembrit rahvuspühana, kuna 31. augustil 1991 kuulutas Usbekistan end iseseisvaks.
Usbekistanil on piir kõigi ülejäänud nelja Kesk-Aasia riigiga. Kõige pikem on piir põhjas ja kirdes Kasahstaniga (2203 km), idas Kõrgõzstaniga (1099 km), idas ja kagus Tadžikistaniga (1161 km), lõunas ja läänes Türkmenistaniga (1621 km). Lisaks Kesk-Aasia riikidele on Usbekistanil lühike piir (137 km) Afganistaniga. Pindalalt on Usbekistan veidi suurem Rootsist.[5] Usbekistan on üks kahest rahvusvaheliselt tunnustatud riigist maailmas (teine on Liechtenstein), millel endal ega selle ühelgi naaberriigil ei ole merepiiri.[6] Usbekistanil on neli eksklaavi, mis on ümbritsetud Kõrgõzstanist. Neist suurima So‘xi rajooni pindala on üle 300 ruutkilomeetri, rahvaarvuks üle 80 000.[7][8] Usbekistani territoorium omakorda ümbritseb väikest Kõrgõzstanile kuuluvat Baraki küla Fergana lähedal ja teist Tadžikistanile kuuluvat Sarvaki küla.[9]
President
Islom Abdugʻaniyevich Karimov (30. jaanuar 1938 Samarkand – 2. september 2016 Taškent) oli Usbekistani esimene president aastatel 1991–2016.[10]
Tollane Usbeki KP esimene sekretär Karimov võitis esimesed otsesed presidendivalimised 29. detsembril 1991 86% häältega ja sai esimeseks Usbekistani presidendiks. Tema ametiaega pikendati 26. märtsil 1995 toimunud referendumil 2000. aastani. 9. jaanuaril 2000 valiti ta 91,9% häältega teiseks ametiajaks presidendiks. Välisvaatlejad hindasid valimisi mittevabadeks ja mittedemokraatlikeks. 27. jaanuaril 2002 toimunud referendumil lasi ta oma ametiaega detsembrini 2007 pikendada. 23. detsembril 2007 valiti ta 88,1% häältega uueks ametiajaks.
Pärast Karimovi surma presidendiks saanud Šavkat Mirzijojev on samuti jätkanud Usbekistani juhtimist autoritaarselt.[5]
Parlament
Seadusandlikku võimu teostab Usbekistanis ametlikult parlament, mis kannab nime Oliy Majlis. Usbekistani parlament on 2005. aastast kahekojaline ja koosneb Senatist (ülemkoda) ja Seadusandlikust Kojast (alamkoda). Senatisse kuulub 100 parlamendi liiget, kelle valib sinna valimiskogu. Seadusandlikusse Kotta kuulub 150 liiget ja neid valitakse otsevalimistel rahva poolt.[11]
Sisejulgeolek
Usbekistani sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Usbekistani Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Usbekistani Välisluureteenistus, Usbekistani Rahvuslik Julgeolekuteenistus, Presidendi Julgeolekuteenistus, Usbekistani Siseministeerium.
Haldusjaotus
Usbekistan jaguneb halduslikult 12 vilajetiks (viloyat), üheks vabariigiks (Karakalpakkia) ja üheks keskalluvusega linnaks (Taškent). Sulgudes on toodud nõukogude ajal tarvitatud venepärased vilajeti (tollal oblasti) nimekujud.
Vilajetid:
|
Suurema osa Usbekistani alast moodustab kõrb. Ligi kaks kolmandikku Usbekistanist moodustaval Turaani madalikul laiub Kõzõlkumi kõrb (usbeki keeles 'punane liiv'), mille keskosas on ka madalaid mägesid ja kivikõrbi. Kagus kõrgeneb Turaani madalik mäestikueelseks tasandikuks Karši stepiks. Riigi lõunaossa ulatuvad Pamiiri-Alai mäestiku külgmised Turkestani, Zarafšoni ja Hisori ahelikud. Hisori ahelikus piiril Tadžikistaniga asub ka riigi kõrgeim mäetipp, milleks on 4643 meetri kõrgune Hazrati Sulton. Turkestani ahelikust põhja jääb Lõuna-Näljastepp. Metsaga on kaetud kõigest 7% pindalast, peamiselt on metsad mägedes.[12] Kirdeaheliku Ugomi lõuna- ja idaalad on tugevalt seismilised. See on toonud kaasa purustavaid maavärinaid Taškendis (1868. ja 1966. aastal) ning Andidžonis (1889. ja 1902. aastal).[5]
Suur osa oaaside kunagisest rikkalikust elustikust on hävinud, sest kogu oaaside ala on kaetud inimasustusega. Näiteks turaani tiiger on välja surnud.[viide?]
Väga kuiva kliima tõttu on jõgesid Usbekistanis vähe. Suurimad Usbeki territooriumi läbivad jõed on Amudarja, Sõrdarja, Zarafšon ja Kaškadarjo. Amudarja ja Sõrdarja voolasid ajalooliselt Araali merre, kuid laiaulatuslikud niisutussüsteemid kõrbes on põhjustanud Araali mere kokkukuivamise ja paljude põllumaade sooldumise. Sõrdarja kuivab juba enne Araali mereni jõudmist ära. Araali meri on kokku kuivanud eriti Usbekistani pool, sest puuvilja kasvatamiseks läheb vaja palju vett, aga Usbekistan ei ole huvitatud kasumliku tööstusharu vähendamisest.[5][13]
Kliima
Usbekistanis valitseb kontinentaalne kliima. Kuna Usbekistan asub merest ja ookeanidest kaugel, on riigi kliima mandriline, kuum ja kuiv. Suvel on väga palav, temperatuur kõigub 35–45 kraadi vahel. Kevadel ja sügisel on keskmine päevane temperatuur 18–28 kraadi, öine jääb 10–20 kraadi vahele. Sademeid on vähe, tasandikul keskmiselt 100–300 mm aastas, kuid mägedes 400–900 mm aastas.[12]
Usbekistan oli endise Nõukogude Liidu üks vaesemaid piirkondi. 60% rahvastikust elas maal.
Praegu on Usbekistan maailma teine puuvillaeksportija, oluline kulla ja maagaasi tootja. Piirkondlikult on seal oluline keemiatööstus ja (põllumajandus)masinaehitus.
2012. aastal lõpetas Kesk-Aasia suurima asustustihedusega riik välisriikide survel laste töö kasutamise puuvilla koristustöödel. Väidetavalt sundis keskvalitsus 2014. aastal puuvillakoristustöödele üle miljoni elaniku. 2014. aastal oli riik ülemaailmses orjuse loendis Mauritaania järel teisel kohal.[14]
Rahvaarvult – 35 miljonit elanikku – on Usbekistan Kesk-Aasia suurim riik.[5] Usbekistani rahvastikust moodustasid 2017. aastal ametlikult usbekid 83,8%, venelased 2,3%, tadžikid 4,8%, kasahhid 2,5%, karakalpakid 2,5%, tatarlased 1,5% ja teised rahvad 2,5%. 88 protsenti rahvastikust on sunni moslemid, 9 protsenti ortodoksid ja 3% muud usundite järgijad. Enamus Usbekistani inimasustust on koondunud jõgede äärde ning riigi kesk- ja lääneosa on pinnamoest tulenevalt väga hõredalt asustatud.[12]
Teised rahvad, eriti tadžikid on Usbekistanis allasurutud seisus. Rahvusvähemuste omakultuuri viljelemine, sealhulgas omakeelne haridus on tugevalt takistatud. Samuti üritatakse vähendada vähemuste osatähtsust. Mitteametlikel andmetel elab tadžikke Usbekistanis märgatavalt rohkem: mitte 1 miljon, vaid 7–8 miljonit ning vastavalt 30% riigi rahvastikust.
Juudid on Usbekistanis väga kaua elanud. 1989. aastal loendati seal 94 900 juuti, kuid nõukogude võimu kokkuvarisemise järel on enamus neist Iisraeli emigreerunud. 2007. aastal elas Usbekistanis alla 5000 juudi.
2008. aasta hinnangutel on 34,1% Usbekistani elanikest alla 14 aasta vanad.
Asustus
Inimasustus Usbekistanis on peamiselt koondunud oaasidesse ning jõgede lähedusse. Turkestani ja Zarafšoni aheliku vahele jääb 400 km ulatuses ida–lääne suunaline Zarafšoni org, kus asuvad tiheda asustuse ja ajalooga Kattakurgoni, Navoiy ja Buhhaara oaasid. Maa idaosa hõlmavad Taškendi oaas ja Fergana org, mida eraldavad teineteisest Tian Shani lääneahelikud Kurama ja Tšatkal. Kõige tihedamalt on asustatud Eestist poole väiksem Fergana org, kus elab üle 10 miljoni inimese.[5] Põllumajandus on võimalik 10% Usbekistani territooriumil, seda peamiselt jõgede ümbruses ning oaasides. Jõgede ümbruses on välja arendatud niisutuspõllumajandus, peamiselt kasvatatakse puuvilla, nisu, meloneid.[12]
Usbekistani linnu:
Esimesed Kesk-Aasia elanikud olid iraani keeli rääkivad rändrahvad. Nad asusid Usbekistani 1. aastatuhandel enne meie aega.
Kesk-Aasias oli hõimude rändamine selles mõttes ebasoodus, et suurepäraste elutingimustega oaaside kõrval asusid ebasoodsate tingimustega kõrbed. Seetõttu tekkisid Usbekistanis kiiresti paiksed asulad Buhhaara ja Samarkand, millest said võimu- ja kultuurikeskused. Need asulad muutusid kiiresti linnriikideks ja siis juba suuremate riikide keskusteks.
Usbekistani läbis Siiditee. Tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule.
Aleksander Suur vallutas Sogdiana ja Baktria 327 eKr ning abiellus Baktria printsessi Roxanaga. See piirkond sai osaks Kreeka-Baktria kuningriigist. Hiljem kuulus Usbekistan Partia ja Sassaniidide impeeriumi, olles selle üks jõukaimaid osi.
13. sajandil vallutas kogu Kesk-Aasia Tšingis-khaan. Vallutusega kaasnesid ülisuured julmused ja genotsiid. Selles piirkonnas varem elanud indoiraanlased hävitati peaaegu täielikult. Nende asemel asusid piirkonda elama senised turgi ja mongoli päritolu rändrahvad, kes võtsid üle oma eelkäijate kultuuri ja jäid paikseteks.
1380. aastatel ühendas kogu piirkonna enda võimu alla Timur, kes ründas ka Venemaad ja suri 1405 sõjakäigul Hiinasse. Tema rajatud Timuriidide dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus, näiteks Timuri pojapoeg Ulugbek oli maailmakuulus astronoom. Timuriidid võtsid pärsia keele kõrval asjaajamises kasutusele ka turgi keeled.
Timuriidide riik nõrgenes kiiresti. 1501 hakkasid piirkonda hõivama usbekid, kes seni olid rändhõimudena elanud Araali merest põhja pool.
19. sajandil hõivas Venemaa Kesk-Aasia. Kesk-Aasiale pretendeeris ka Suurbritannia, kuid 1813–1907 kestnud poliitilises mängus jäi Venemaa peale.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni ei läinud Kesk-Aasia kohe kommunistidega kaasa, sest töölisklass oli seal väikesearvuline. Alles 1924. aastal suudeti luua Usbeki NSV. 1925. aastast kuulus Usbeki NSV Nõukogude Liitu.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
