Vaigukäik

Vaigukäigud ehk vaigukanalid on okaspuude puidus leiduvad piklikud torukujulised rakkudevahelised ruumid, mida ümbritsevad epiteelirakud.^[1][2] Vaigukäike vooderdavad lamedad näärmerakud. Vaigukäigud kujunevad rakkude üksteisest eemaldumisel ja moodustavad puidus horisontaalsetest ja vertikaalsetest kanalitest koosneva käigustiku.^[2] Näärmerakud eritavad vaigukäikudesse iseäraliku lõhnaga vedelat vaiku ehk nn vaikmahla. See taheneb vedelate osiste lendumise järel õhu käes. Vaigu paneb käikudes liikuma 10–20-atmosfääriline surve. Vaik on antiseptiline ja aromaatne ning takistab seente arengut ja hoiab ära putukakahjustusi.^[3]

Männi vaigukanalid (valged suuremad avaused) mikroskoobi all

Puidu epiteelirakud toodavad vaiku, mis vaigukanalitest välja voolab. Ka niisugused okaspuud nagu nulg, kellel vaigukanalid puuduvad, moodustavad vigastuste korral traumaatilisi vaigukanaleid.

Vaigukäikude tüübid

• Tavalised vaigukanalid – esinevad looduslikult kuuse, lehise, männi ja ebatsuuga puidus.^[4]

• Traumaatilised vaigukäigud – võivad moodustuda vigastatud puudel, kellel tavalisi vaigukanaleid pole. Kahjustused tekivad näiteks putukate tegevuse, patogeenidega nakatumise, külmakahjustuste või füüsiliste vigastuste tagajärjel. Need kanalid on tavaliste vaigukanalitega võrreldes ebakorrapärase kujuga. Traumaatilised vaigukäigud on kambiumi lähedal nähtavad väikeste tangentsiaalsete kanalitena.^[5]

Omadused

Vaigukäik harilikul kuusel

On leitud, et vaigu kogus, keemiline koostis, eksudatsioon ja kristalliseerumiskiirus on seotud konkreetse männiliigi vastupidavusega. Kahjuritele resistentsematel mändidel on vastuvõtlikest puudest tunduvalt rohkem vaigukäike. Massiliste üraskiinfestatsioonide korral võivad vaiguvarud aga kiiresti ammenduda ja puu võib rünnakule alla vanduda.^[4]