Valmar Adams

Valmar Adams (sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams; aastatel 1924–1933 Vilmar Adams; 30. jaanuar 1899 Peterburi – 15. märts 1993 Tartu) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane. Ta kasutas ka pseudonüümi Vladimir Aleksandrovski.

Valmar Adams 1930. aastatel

Haridus

Adams lõpetas Tartu ülikooli 1929. aastal, aastatel 1929–1931 oli ta stipendiaadina Praha ülikoolis, hiljem töötas ta aastaid Tartu Riiklikus Ülikoolis slaavi ja vene kirjanduse kateedris. Ta oli Organiseerumatute Büroo ja EYS Veljesto vilistlane.

1918–1919 oli Adams päevalehe Molot toimetaja, 1920–1922 oli ta vene keele õpetaja Petseri ja Tõrva gümnaasiumis, 1921. aasta algusest oli ta tõlk Venemaa saatkonnas Tallinnas.

1923–1929 õppis ta Tartu ülikoolis, 1926–1928 oli ta Tartus Üliõpilaslehe toimetaja ja 1940–1941 Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu osakonna pressiesindaja. 1940. aasta juunipöördest võttis ta osa Tallinnas ja oli 1940–1941 vene keele õpetaja Tartu ülikoolis.

15. juulist kuni 24. augustini 1941 hoiti teda sakslaste Näituseväljaku koonduslaagris Tartus{{lisa viide}, kust ta käis koos naisvangidega koristamas endist Jänese maja Aia (Vanemuise) tänaval{{lisa viide}. 1941. aasta oktoobrist oli vabatahtlikult sakslaste tõlk koonduslaagris^[viide?], hiljem Dno raudteejaama komandantuuris{{lisa viide}.

1944–1946 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli dotsent, 1946–1947 kirjanduslikul tööl, 1947–1951 TRÜ dotsent, 1951–1954 Nõukogude võimude poolt kinni peetud, 1955–1974 taas TRÜ vene kirjanduse kateedri dotsent. 1984. aastast oli vabakutseline kirjanik.^[viide?]

Tema luule oli mõjutatud vene luulekoolkondadest.^[viide?]

Valmar Adams oli viimane Eesti Kirjanike Liidu liige, kes oli sündinud 19. sajandil.

Loomingust

Kirjandusse tuli Adams 1924. aastal luulekoguga "Suudlus lumme". Sellele lisatud manifesti laiendas ta Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös "Riim" (1925), milles toetas irdriimi ehk ebatäpse riimi laiemat kasutuselevõttu eesti luules. Nõukogude ajal ilmus tema esimene raamat alles 1971. aastal (aforistlik marginaaliakogu "Sinu sekundid"), sellele järgnesid varasema luule taastrükid, uuem luule ja esseistika. 1986. aastal avaldas ta 87-aastaselt esseeromaani "Esta astub ellu", millega temast sai Rein Veidemanni hinnangul "eesti kirjandusloos vanim debütant romanistina"; romaan jäi Veidemanni sõnul ka Adamsi luigelauluks.^[1]

Hinnangud Adamsi positsioonile Eesti kirjandusloos, samamoodi kui tema tegevusele Eesti poliitilise ajaloo kontekstis, on laialdaselt varieerunud. 21. sajandil on avaldatud arvamust, et tema loomingu mõjukus ja kirjanduslooline tähtsus objektiivsusele püüdlevate kriteeriumide alusel kaldvad jääma mõnevõrra allapoole Adamsi autobiograafilistes kirjeldustes postuleeritud taset.^[2][1][3]

Teosed

Raamatud

• "Suudlus lumme" (1924; esikluulekogu)
• "Valguse valust. 1925. aasta intermezzo" (1926; luuletused)
• "Maise matka poolel teel" (1932; luulekogu)
• "Põlev põõsas" (1937; luulekogu)
• "Tunnetuse tund" (1939; lüürikat)
• "Sinu sekundid" (1971; mõttepäevik)
• "Vene kirjandus, mu arm" (1977; kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid)
• "Õhtune valgus" (1982; uut luulet)
• "Oomega" (1985; esseid ja murdmemuaare)
• "Esta astub ellu" (1986; esseeromaan)

Valikkogud

• "Nooruse tolmunud kuld" (1972; valitud värsse ja mõttelooteid 1924–1969)
• "Punased nelgid" (1982; luulevalimik)

Koguteosed

• "Eesti nüüdislüürika" (1929; uuemate luuletajate värsipõimik)

Artikleid

• "Elav ja surnud sõna nüüdisaja kultuuriteguritena", Akadeemia nr 4, 1937

Tunnustus

• Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (1988, "Esta astub ellu")

Isiklikku

Valmar Adamsi haud Tartus Raadil, Vana-Peetri kalmistul (2008)

Valmar Adamsi poeg on Jüri Adams.

Kirjandus

• Kalle Kurg. "Autoportree noorest kirjanikust". (Arvustus raamatule "Sinu sekundid: mõttepäevik") – Keel ja Kirjandus 1972, 1, lk 49–51
• Rein Veidemann. "Valmar Adamsi eluhoiakust ja maailmamõistmisest". – Keel ja Kirjandus 1979, 1, lk 5–10
• Rein Veidemann. "Kohandumise kool. Valmar Adamsi juhtum". Kogumikus "Kohandumise märgid", Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 40–54
• Tiit Hennoste. "Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. (Vaidlus irdriimi üle.)" – Vikerkaar 9/2007