Büst

[Oskar Lutsu kohta:] Temaga olen kohtunud ainult ühe korra, aga see on jäänud eluks ajaks meelde.

See oli Tartus Väikese Kaare nurga peal kohvikus. Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: "Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!"

Ütlesin, et ma tahtsin oma ihusilmaga näha sind, kallis inimene. Siis ta ütles: "Noh, siis sa oled siin ilmas võrdlemisi vähe näinud..."

Rääkisin talle, et mulle meeldis väga see krutski, mida ta peaparanduse saamiseks tegi: laskis nööri otsas tühja pudeli all tänaval seisva sõber Simmi kätte ja too kallas selle snabilivopskit täis. Ja pudeli peitis toas Koidula tühja rinnakuju sisse! Naine vaatab – pudelit ei kuskil, aga mees on ju selgelt võtnud... Naine oli tal karm, ei kannatanud joomist.

Luts muheles selle jutu peale ise ka mõnusalt.

Hardi Tiidus, rmt: Toivo Tootsen, "Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber", 2013, lk 229

Koer leiab puskariaparaadi torude vahelt suure kööginoa, lõikab pitseri katki ning hakkab rahulikult kastikaane kallal pusima ja nokitsema, kiiremini, kiiremini! hüüab Tšapai kannatust kaotades, aga Koer toimetab kindlalt ja rahulikult, teeb kasti lahti ja lausub, oo, monument! ning võtab kastist välja umbes poolemeetrise büsti ja asetab taburetile.

"Misasi see on?" küsin mina.

"Monument," vastab Koer.

"Büst," parandab teda Tšapai.

"Kelle büst?" küsin mina.

"Meie," vastab Tšapai.

"Ei, mitte seda, kes see on sihuke?" küsin ma ja osutan büsti peale.

Tšapai puhastab mõtlikult prille.

"Äkki see on direktor?" ütleb Koer.

"Ei," lausub Tšapai, "see ei ole direktor. Direktoril ei ole vuntse."

"No äkki tegi ilu pärast ette?"

"Ikkagi pole direktori moodi," ütleb Tšapai.

"Äkki mingi marksist siis?" oletan mina.

"Trotski," ütleb Koer. "Vaadake nina, kindlasti Trotski."

"See ei ole Trotski," ärritub Tšapai, "Trotskil oli habe. Sellel pole habet."

"Trotski Mehhikos," ütleb Koer.

"Hamburgi perioodil," lisan mina.

Vasjat on hale vaadatagi.

"Pole see mingi Trotski," ütleb Tšapai, püüdes oma erutust varjata. "See on Molotov. Keskkomitee liige."

"Molotov?" küsin ma segaduses.

"Molotov," vastab Tšapai. "Keskkomitee liige," lisab ta igaks juhuks.

"Vaat siis," ütlen ma.

Koer võtab mornilt välja pihta pandud konjaki ja rüüpab otse pudelist.

"Molotov," jätkab Tšapai, "oli neist kõigist ainuke normaalne tüüp. Ta oli hedonist. Nagu Tito."

"Nagu misasi?"

"Nagu Tito. Ta armastas naisi, sporti, restorane."

"Kokteile," lisan mina. "A kust su direktor selle sai?"

"Neid toodeti siin varem," ütleb Tšapai, kui on hetke järele mõelnud. "Tootmisjääkidest. Siin oli eraldi kõrvahoodete tsehh. Isa rääkis."

"Molotovi büst oli siis kõrvaltoode või?"

"Ega nad ainult Molotovi büste ei tootnud," õigustab end Tšapai.

"Mida veel siis?"

"Selle, mis ta nimi ongi, Vorošilovi büste ka. Aga see siin on mingi ime läbi ajad üle elanud. Tahtis maha parseldada, tõbras," ütleb Tšapai karmilt, "rahva büsti,"

Serhi Žadan, "Depeche Mode" lk 90-91

Proosa

Luule

Wikiwand - on