Hiiglane

Hiiglane ehk hiid on paljude rahvaste mütoloogiast tuntud inimesekujuline, kuid inimesest oluliselt suurem mütoloogiline olend, kes on üleinimliku jõuga, sageli äkilise loomuga ja inimvaenulik ning enamasti mitte väga intelligentne.

Proosa

• Lugulauludes ja muinasjuttudes näeme noormeest seiklushimuliselt naise otsinguile siirdumas; ta tapleb draakonitega, alistab hiiglasi, piiga on suletud torni, lossi, aeda, koopasse, kalju külge aheldatud, vangistatud, uinutatud: ta ootab. Ühel päeval saabub mu prints... Some day he’ll come along, the man I love... šlaagridki toidavad tema kannatlikkust ja unelmaid. Naise esimene mure on võita mehe süda; seda ihkavad kõige südimad ja seiklushimulisemadki kangelannad; ning enamasti ei nõuta neilt peale ilu ainsatki voorust. (Kujunemine, lk 208)
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997

• Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

Kirjandus

• Oscar Wilde, "Isekas hiiglane"
• Roald Dahl, "Suur sõbralik hiiglane", tlk Kristina Uluots, 2001, 2016