Magustoit

Proosa

• XIV. Dessert ilma juustuta on nagu kaunitar ilma silmata. (lk 8)
  • Jean Anthelme Brillat-Savarin, "Maitse füsioloogia" (1834), eessõna "Aforismid", tlk Külli Kressa, Tallinn: Tänapäev, 2014

• Magustoiduks oli täna roosa piimakreem, hõrgutis, mida preili Muffet niiväga hindas; see meenutas Janetile kahvatuid jäneseid köögis kausis, aga ta oli täiuseni viimistlenud meetodi toidu sissevõtmiseks ilma peaaegu mingigi füüsilise kontaktita, poetades seda vähehaaval päris suu tagumisse otsa ja neelates kiiresti. Peagi oli katsumus läbi. (lk 56)
  • Elspeth Barker, "Oo, Kaledoonia", tlk Liisi Rünkla, 2022

• Dessert oli nii õhuline, et võis kahelda selle olemasolus. (lk 119)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

• Magustoiduks on šokolaadifondüü. Seda tuleb valmistada selge ilmaga, sest pilves ilm tuhmistab sulatatud šokolaadi läike: 70 protsenti tumedat šokolaadi, võid, natuke mandliõli ning kõige viimasel minutil lisatakse vahukoort ja kuumutatakse tasakesi põletil. Seejärel aetakse koogi- või puuviljatükid varda otsa ja kastetakse šokolaadisegusse. (lk 290)
  • Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999

• Ent kui Sue oli Cookie Jarisse helistanud, et pakkuda, et ta võib ise pulmatordi küpsetada, siis oli ta hoiatanud: "Parem oleks, kui te pakuksite veel mõnda torti. Kransekake on samasugune skulptuurne magustoit nagu Prantsuse croquembouche. See on nii ilus, et keegi ei raatsi seda süüa."

Hannah sai sellest täiesti aru. Croquembouche oli karamelli abil kõrgeks torniks laotud profitroolidest koosnev Prantsuse magustoit, mis seisis tavaliselt mõnel uhkel vaagnal, kaetud kuldsete karamelliniitide ja tuhksuhkruga. Hannah oli seda uhket magustoitu oma silmaga näinud ülikooli ajal ühel pidulikul õhtusöögil. Profitroolide torn oli näinud välja hõrgutav, kuid mitte ükski peoline polnud seda maitsnud. Croquembouche pidas vastu peo lõpuni, kuna mitte keegi ei tahtnud esimesena sellest tükki murda.

Hannah oli saanud sellelt peolt olulise õppetunni ning see oli põhjuseks, miks tema pirukaid katvad beseekihid polnud kunagi täiesti sümmeetrilised ning miks ta küpsised olid tavaliselt veidi lopergused. Kui magustoit ületas teatud piiri ja sellest sai veatu meistriteos, siis ei julgenud inimesed seda enam puudutada. (lk 63)

• Joanne Fluke, "Mõrv virsikuvormiga", tlk Krista Eek, 2021

• Õhtusöök, kui see lõpuks serveeriti, oli sama halvasti korraldatud ja juhuslikult kokku klopsitud nagu majagi, olles justkui valmistatud kõigist neist toiduainetest, mille keegi oli kümme minutit varem külmkapist leidnud. Laual oli tomatisupp, mis oli paks nagu kaste ja maitses tugevalt ketšupi järele; korniši kanad, mis olid ikka veel nii toored, et võisin näha, kuidas punased arterid marmorjalt läbi liha paistsid; porgandid ja sibulad, mis olid nii üleküpsenud, et purskusid kahvli harude vahelt välja isegi kõige õrnema puudutuse peale; veel üks supp, mis näis koosnevat ainult keedetud sibulast ja porrulaugust ning oli kaunistatud pehme sugestiivse sinepikeeruga; ja magustoiduks, nagu Smythe mulle uhkusega teatas, olid hurmaad, mis istusid korrektselt ja idamaiselt sinivalgetel hiina portselanist taldrikutel, kuid olid sama kõvad nagu rohelised ploomid - kui olin lõpuks suutnud sellest ühe tüki välja viilida, maitses see nagu hapu rohi ja mul kulus mitu aastat, enne kui suutsin seda esmamuljet parandada. (lk 87)
  • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016

Luule

Minevik paiskub peale, kui kümneeurone magustoit maheda muusikaga kohvikus
on hoopis 20 aastat vana kakao, suhkru ja piima mõrkjas segu,
mida "MacGyverit" vaadates tassist lusikaga süüa.
"No mis sa tuhnid seal kapis, meil ei ole midagi magusat, ma ju ütlesin, ainult kakaod on, suhkur saab kohe otsa, ära pane nii palju!"

• Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019