Släng
From Wikipedia, the free encyclopedia
Släng või žargoon või argoo on mingi sotsiaalse grupi inimeste kõnekeele osa.
Slängi vastand on kirjakeel. Släng on keele lahutamatu osa, mis ajas väga kiiresti muutub. Släng on tavaliselt mingi konkreetse keele osa, kuid näiteks ingliskeelset (või mõnda teise enim levinud keele) slängi võivad kasutada ka eri rahvused.
Släng pole kuigi kindlalt piiritletud mõiste. Kasutusel on mitu terminit (släng, argoo, žargoon, erikeel), mille suhted on segased ja traditsioonides erinevad. Slängi saab defineerida mitmeti:
- släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles;
- släng on mingile sotsiaalsele rühmale omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara;
- antikeel on släng, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad.
Släng kuulub sotsiaalmurrete hulka.[1]
Slängi saab jagada kahte alaliiki:
- sotsiaalne släng (õpilased jt);
- erialasläng (arstid, sportlased, muusikud jt).
Näiteks võib oma släng olla kurjategijatel, sõduritel, õpilastel. Släng võib kujuneda välja ka näiteks mingil elukutsel (erialasläng), näiteks arstidel, kelneritel, sportlastel, muusikutel jne.
Slängi tekkimisel eri keelte baasil on olulised spetsiifilised keelekontaktid: nii näiteks põhineb vanglasläng Eestis mingis osas vene keelel ning arvutite ja interneti levikuga tekkinud uut tüüpi arvutikasutajate släng inglise keelel.
Sotsiaalse slängi poolelt on kõige rohkem uuritud õpilaste ja kurjategijate slängi. On leitud, et slängisõnad on kujunenud ja kujunevad ennekõike nende eluvaldkondade tarvis, mis on vastava rühma elus oluline.
Inglastel ilmus esimene slängisõnaraamat 1785. aastal, soomlastel 1979, eestlastel 1991. aastal.
Eesti keeles on vähe kirjutatud slängi. Ajakirjanduses ja ilukirjanduses esineb seda vähe, isegi kui stiil seda nõuaks. Põhjuseks on tugev kirjakeele normipärasuse ja puhtuse eest võitlemise traditsioon.