munk

From Wiktionary, the free dictionary

Remove ads

Norja

Substantiivi

munk

  1. (uskonto) munkki
  2. (eläintiede) mustapääkerttu

Ruotsi

Substantiivi

munk yl. (2) (yks. määr. munken[luo], mon. epämäär. munkar[luo], mon. määr. munkarna[luo])

  1. (uskonto) munkki
  2. (ruoka) munkki

Liittyvät sanat

Yhdyssanat

Aiheesta muualla

  • munk Svenska Akademiens ordbokissa SAOBissa (ruotsiksi)

Tanska

Substantiivi

munk

  1. (uskonto) munkki
  2. (eläintiede) mustapääkerttu

Viro

Substantiivi

munk (sg gen munga, part munkat)

  1. (uskonto) munkki

Taivutus

  Näytä/piilota taivutustaulukko
yksikkö monikko
nominatiivimunkmungad
genetiivimungamunkade
partitiivimunkamunki
munkasid
illatiivimunka
mungasse
munkadesse
mungisse
inessiivimungasmunkades
mungis
elatiivimungastmunkadest
mungist
allatiivimungalemunkadele
mungile
adessiivimungalmunkadel
mungil
ablatiivimungaltmunkadelt
mungilt
translatiivimungaksmunkadeks
mungiks
terminatiivimunganimunkadeni
essiivimunganamunkadena
abessiivimungatamunkadeta
komitatiivimungagamunkadega

Liittyvät sanat

  • mungaklooster
  • mungaelu
  • erakmunk, kerjusmunk, rändmunk

Aiheesta muualla

  • munk sanastossa [PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik (viroksi)

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads