Kõrv

Kõrv om kuuldmisõ riist.

Inemise kõrv

Nahkhiiri kõrvaq

Inemise kõrv

Inemise kõrvast näemiq õnnõgi välimätse jao, miä kõrvakausis nimitetäs ja kõik helüq ja hääleq vasta võtt. Kõrvakausist ehk välimätsest kõrvast lätt üts uus sügävämbä pää sisse sisemäiste kõrva. Välimätse ja sisemätse kõrva vaihõl om üts vahesain, miä trumminahas kutsutas. Välänpuul oonõn ehk kõrva välimätsen oonõn himmitses üts rasvanõ vedelüs vällä, miä kõrvasitas nimitetäs ja tolmul, karvol ja muil sääntsil as'ol kõrva sisse ei lasõq minnäq.

Sisemäne kõrv om väega kunstlikult luud. Sääl om mitu imelist väikeist luukõist ja mitu keerolist torokõisi sarnalist uunt, kon jälq kuuldmisõ närviq sisen saisvaq. Sisemätsest kõrvast lätt üts uus kurku, kummastki kõrvast üts.

Mõistatuisi kõrvo kotsilõ

• Kats kikast kirgväq, üts ütehn puul mäke, tõne tõsehn puul mäke, saa ei ütte kunagi? (Kõrvaq. Lutsi, 1894.)
• Katõkese velidseq, tõõnõ tõõsõl puul mäke, uma iäge saa-aiq kokko? (Kõrvaq. Setomaa, 1949.)
• Tsiberikuq-tsäberikuq, mäe külehn kükütäseq? (Kõrvaq. Rõugõ kihlkund, 1895.)
• Tsiberikoq-tsäberikoq, mäe külge kükähänüq? (Kõrv. Vahtsõliina kihlkund, 1895.)
• Tsiberikku-tsäberikku, mäe külge kükähtänüq, kanariku laka alla? (Inemise kõrv. Räpinä kihlkund, 1905.)
• Kigirikuq-kägirikuq, mäe küleh kükähün? (Kõrvaq. Setomaa, 1935.)^[1]

Kirändüs

• Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.