Benedictus XII
From Wikipedia, the free encyclopedia
Benedictus XII (Jacques Fournier, ka Jacques de Novellès või Jacopo Fornerio; 1280 või 1285 – 25. aprill 1342) oli paavst 1334–1342. Ta oli 197. paavst ja kolmas Avignoni vangipõlve paavst.
Benedictus XII | |
---|---|
Sünninimi | Jacques Fournier |
Valitsemisaja algus | 20. detsember 1334 |
Valitsemisaja lõpp | 25. aprill 1342 |
Eelkäija | Johannes XXII |
Järeltulija | Clemens VI |
Sünnikuupäev | 1280 või 1285 |
Sünnikoht | Canté |
Surmakuupäev | 25. aprill 1342 |
Surmakoht | Avignon |
Jacques Fournier sündis Prantsusmaal Saverduni lähistel Canté kommuunis arvatavasti möldri peres. Salvador Miranda andmetel võis ta olla paavst Johannes XXII sugulane. Tema onu Arnaud Nouvel (või Arnaud Novel) sai Fontfroide'i kloostri abtiks ja 1310 kardinaliks.
Fournier astus noorukina onu soovitusel Boulbonne'i tsistertslaste kloostrisse, saades mungaks. Ta õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat, omandas doktorikraadi ja valiti 1311 Fontfroide'i kloostri abtiks.
Fournier sai 19. märtsil 1317 Pamiers'i piiskopiks ja ordineeriti kardinal Niccolò Alberti poolt. Ta asutas Pamiers'is kohaliku inkvisitsiooniameti ja valdavalt tema inkvisitsiooniprotokollidel põhineb ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324". Ta kehtestas talupoegadele kümnise juustult ja naeristelt.
Johannes XXII tunnustas teda kahel korral, määras ta 2. märtsil 1326 Mirepoix' piiskopiks ja 18. detsembril 1327 Santa Prisca kardinalpreestriks. Selles ametis langetas Fournier 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis [1]. Ta oli 1333 kardinal protoprete.